Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/503

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

põlvest põlve nõnda? Mis võib saada lapsest, kellele ema pistab rinna suhu ühes valega? Mina ütlen: neist inimestest ei või midagi saada, sest nemad on mürgitatud mitte eluks, vaid surmaks. Mulle on seletatud, et on olemas mürgid, mis kuivatavad korjuse. Kadakates immitseb ürgvale niisuguse mürgina, mis kuivatab nad hingeliselt ja vaimselt, nii et nad on kui käsnad, kui elusad muumiad. Sellepärast ei tea kadakas kunstist ja kirjandusest midagi, sest muumial pole neid elundeid, millega puudutada hingeliselt ja vaimselt elavat. Mina eesti kirjandust ei tunne, aga et ma tean, selle on kirjutanud kadakad, siis arvan ma, et see on muumiate poolt kirjutatud muumiatele, mitte elavate inimeste poolt elavatele inimestele, ja sellepärast ei tahagi ma teda tunda. Kui ma eksin, siis kirjutage mulle sellest juba oma esimeses kirjas. Ma olen pidanud palju lamama ja siis oli mul palju aega mõtlemiseks. Ning teate, mis ma kord mõtlesin: Mis oleks, kui minul oleksid lapsed, oleks ainuski laps, võiks olla nääpsukene ja kõhnake, aga ikkagi oleks ja mina peaksin temale elu esimesest silmapilgust peale valetama, peaksin isegi valega teda oma ihus kandma? See on muidugi lollus nõnda mõelda, sest mina usun, minul ei tule kunagi lapsi, aga ometi ei pääsenud ma sellest mõttest. Ja kui Teie teaksite, missugust piina valmistas mulle juba paljas oletamine, et see võiks nõnda olla — et ma oma lapsele valetaksin! Saate aru: ütled endale küll, et milleks piinelda, sest lapsi sul niikuinii ei tule, aga ometi piinled, sest äkki käib mõte läbi: aga kui ometi tuleb. Kui tuleb laps mitte tõelikult, vaid ainult mõttes. Saate sellest midagi aru? Mõistate, mis tähendab, et ma võin mõttes lapse saada ja et ma võin sellele lapsele maast madalast valetada? Mõttes pistan talle rinna suhu ja mõttes valetan temale. Uskuge või mitte, aga ma pidin otse hulluks minema, kui ma nõnda mõtlesin. Ma ei tea praegugi, kus ma Teile sellest kirjutan, kas mul täis aru peas või mitte. Ja siis äkki sain ma meeletult rõõmsaks, sest ma ütlesin endale: aga ma ei olegi ju kadakas, miks ma peaksin

503