XXXV.
Ka Indrek kuulus nende hulka, kes halvasti hakkasid õppima, aga temal oli selleks oma eriline põhjus. Tema sai nimelt mõnerealise kirja Saksamaalt — sootuks lihtsa ja lühikese kirja sai. See kiri ajas ta niisugusesse ärevusse, nagu ta polnud ehk kunagi varemalt tundnud. Polnudki ime, sest tänini oli Indrek ikka ainult kodumaalt kirju saanud, kõige kaugemad vend Andrese omad „Poolamaa põhjast“, nüüd tuli esimene kiri välismaalt, täiesti esimene, ja käis nõnda, kui teda saksa keele asemel eesti keeles esitada:
„Kas teil on ka mõnikord igav? Minul on. Hirmus igav on mõnikord! Sellest need readki. Ärge pange neid pahaks ega olge ka eriti rõõmus, sest nad on igavuses kirjutatud. Täna kirjutan ma vähe, aga kui ma näen, et sellest on abi, siis tuleb rohkem. Oma aadressi ma Teile praegu ei saada, sest see pole tähtis. Pealegi lähen ma vististi siit ära, nii et aadress olekski asjata.
Ei mingit pealkirja ega nime, millest näeks, kellele need read määratud, nagu oleks üsna ükskõik, kes neid loeb, ainult kui neid keegi loeks. Aga ümbrikul seisis Indreku nimi suurelt ja selgelt. Käekirja järele kippus Indrek arvama, et aadressi on kirjutanud keegi mees, vähemalt mitte Ramilda, sest Indrek ei uskunud millegi pärast, et temal võiks olla niisugune käekiri.
Indrek luges ja luges neid tühiseid ridu, peatudes iga lause, iga sõna ja tähegi juures, nagu peaks kuski mingisugune suur saladus avanema. Olgugi et ta kirja täiesti mõistis, ometi avas ta sõnaraamatu ja uuris ük-
497
