Solotarski, põlvnen saurustest, kes said viisteistkümmend sülda pikaks ja seitse kõrgeks. Mõistate? Mina, inimene, inimsugu. Rohkem pole vaja teada. Kes seda mõistab, mõistab mind ja Darwinit. Üliinimene aga — see on laste mäng, sest mis viga on inimesest üliinimene teha, aga eks katsu saurusest inimene saada. See on Nietzsche ja Darwini vahe.“
See oli see õpetus, mida Solotarski esitas lõpmatuis teisendeis väsimatult, ja ikka seisis kõige keskel tema ise oma väikese ja nõrga keha, viletsate silmade ja kummitud otsaesisega. Kuigi kaaslased teda naersid ja tema üle nalja heitsid, et suurtel saurustel nii nääpsuke poeg, ometi ei suutnud nad vabaneda teatavast imetlusest ja aukartusestki. Indrekki ei suutnud, sest Solotarski rabas teda nagu peast ja jalust korraga: pea kippus ringi käima ja jalad läksid nõdraks. Oli kõige parem, kui võis kuhugi istuda ja otsaesise käele suruda, nagu mõtleks temagi oma ülemise kapsliga suurustama hakata. Aga tal ei tulnud see uneski mõttesse, sest ülemises kapslis polnud tal niigi palju, et oleks võinud õieti mõista Vladimir Solotarskit, seda suurte sauruste väikest poega. Ainult üks oli imelik: mida vähem ta mõistis, seda suuremaks tõusis nagu lugupidamine, nii et ta kippus järeldama: inimene hindab ainult seda, millest ta jagu ei saa. Juba paar aastat tagasi oli ta kuulnud kõneõhtuil Darwini ja Nietzsche nime, aga siis polnud ta vaevaks võtnud neid tähele panna ega meeles pidada, sest tema arvas ühes Tigapuuga: see on nende asi, kes ülikoolis või kes selle juba lõpetanud. Täiesti nende asi! Tema lohutas end ikka mõttega, et las läheb ülikooli, seal saab kõik selgeks, seal saab nii selgeks, et võib kas ise kuski seltsis teadusliku kõne pidada altruismist, optimismist või darvinismist. Aga nüüd seisab korraga tema ja teiste temasuguste ees keegi, kes temast paar-kolm aastat noorem ja õppimisega klass alamal, kes aga sellest hoolimata pulgestab neile saurusi, üliinimest ja darvinismi, nii et saada teine kas või praegu rahvale kõnelema. See tundus
493
