siis ajas see tahes või tahtmata naerma, sest enda võrdlemine sellega oli palju naljakam kui asumine kogu inimsoo esindajaks klassis laual.
„Kord oli elevandil, lõvil ja tiigril suur tähtsus, aga inimene on nad oma varju jätnud. Või peab keegi elevanti tähtsamaks kui mind, Vladimir Solotarskit? Ületab lõvi mind milleski? Aga püssi tunnete? Kuulipildujat olete näinud? Nii siis: mina olen tähtsam kui ükski boamadu. Valmistasid saurused prille või olete kuulnud, et jõehobu mängiks viiulit? Aga minul on prillid ja ma mängin viiulit — paremini kui ükski teine teist. Ja ma ütlen: oleksid mu sõrmed pisut pikemad, siis saaks minust ilmakuulus kunstnik. Mõistate — ilmakuulus! Aga sõrmed ei ulatu, sellepärast pean loobuma. Pange tähele: sõrmed, mitte anne, mitte peaaju pole takistuseks. Jätsin tee teistele vabaks, ei võistle. Las mängib mõni Hubermann, mina ei mängi, sest neil on pikemad sõrmed kui minul. Või miks mängis Paganini nii hästi? arvate: anne? Tal olid pikemad sõrmed kui ühelgi teisel, sellepärast. Annet juba jätkuks teistelgi; aga sõrmed on lühikesed, ei ulatu. Peaajust puudu ei tule. Aga loomadel on sellest puudu ja sellepärast pole nad enam tarvilikud. Nende ülesanne on täidetud: nendest arenes inimene. Oli vaja miljon looma, infusooriast kuni sauruseni, et sattuda arenedes minule, Vladimir Solotarskile, s. t. inimesele üldse. See oli eesmärgiks. Nüüd on see saavutatud: siin on mu pea, mu käed, mu jalad, silmad, kõrvad, mu peaaju, ja miljon looma võib kaduda. Enam pole vaja kombineerida inimest. Olete kuulnud, kes on selle õpetuse isa? Darwin, Charles Darwin, ja kõik muu on plekk. Nietzsche üliinimene on plekk, sest ilma Darwinita poleks teda olemaski. Võta inimeselt arenemine, ja mina, Vladimir Solotarski, tahaksin teada, kuidas saab temast üliinimene. Marksism on kääbus darvinismi kõrval, sest üks ahmib kogu ilma sülle, teine udib pisut ainult inimest. Nii siis: arenemine on õpetus, et mina, Vladimir
