„Küll oled sina õel inimene,“ ütles Miilinõmm nüüd. „Mina fantaseerin; aga sina muud kui torgid, muud kui pistad, kord ikka naisega, kord marksismusega.“
„Seep see ongi, et sa ainult fantaseerid,“ rääkis Koovi. „Fantaseerid sellest, mis ei tule võib-olla kunagi. Sest võib-olla ei tule üliinimest ega marksismust, nagu pole tulnud kristlustki; inimene ainult räägib, et poleks vaja midagi teha. Kristusest oleme rääkinud oma kaks tuhat aastat, nagu sa ise alati ütled, ja et see hakkab juba tüütama, siis räägime sotsialismusest teine kaks tuhat, nii et neli tuhat aastat ilusasti edasi aetud. On see kasulik või ei ole, mis? Mina arvan — väga kasulik. Sest pane tähele: Kristus oli juut, ristija Johannes oli juut ja ka Marks oli juut, nagu tema apostel Lassale’gi. Kristuse armuõpetus seisis selles, et hulka õpetada vahtima taeva poole, sest muidu poleks võinud isandad nii rahulikult tema leivakoti kallal nosida. Aga mis siis, kui marksismus on samaks otstarbeks mõeldud? Taevas ei tõmmanud enam, sest ta oli liiga kõrgel ja kaugel, sellepärast leidiski teine juut marksismuse, mis pole enam taevas, vaid siinsamas maa peal: oodake ainult veel kaks tuhat aastat, siis on kõik koondunud, siis on organisatsioon loodud ning siis läheb leivakotisuu ka vaese mehe ees lahti. Kena, mis?“
„Issand, kuis sa kõik pea peale pöörad!“ hüüdis Miilinõmm. „Sina oled kurat teab mis! Sina oled kõik, mitte aga kristlane või sotsialistlane. Nagu jääksime käed rüpes ootama. Me ju võitleme ometi.“
„Aga milleks siis see marksismus?“ küsis Koovi.
„Inimesel peab olema kindel eesmärk, selleks.“
„Inimese kindel eesmärk on surm,“ ütles Koovi.
„Nihilist!“ hüüdis Miilinõmm hävitavalt, aga Koovile ei teinud see midagi. Tema elas päris rahulikult edasi. Ja kui nad mõni aeg olid sama küsimuse otsas ümber tallanud, hakkas Miilinõmme ennastki Koovi vaatepunkt huvitama, nii et ta ükskord ütles:
„Aga mis sa arvad, kui marksismus ka ära tüütab,
