millekski tarvitada. Mõistad? Ega siis inimene ei mõtle ometi kõigi võimalikkude maailmade üle järele; teda huvitab ainult see, mis kuulub temale ja mida taipab tema. Hobusel võib olla oma maailm ja oma jumal, aga sellega pole meil asja, sest meie oleme inimesed. Sellepärast jääb minu sõna maksma: maailm on fakt, jumal mitte. Maailm purskab Vesuuvil tuld, aga jumal ei purska.“
„Kust sina seda tead?“ küsis Koovi ikka uuesti. „Aga mis siis, kui see ongi jumal, kes Vesuuvil tuld purskab? Mis? On keegi kraaterist all käinud vaatamas, kes seal purskab?“
„Sinuga on mõtteta tõsiselt rääkida,“ ütles Miilinõmm nüüd. „Sina teed kõik proosaks ja labaseks naljaks. Tunned äkki, et oled kodumaal, kus vaieldakse majanduse ja aadete üle. Aga Euroopas selle üle ei vaielda. Ehk kui sedagi tehtaks euroopaliselt! Aga kõik pillutakse segi nagu kapsad ja puder. Aated, aina aated, aga sealsamas põllumeeste-seltsid, pulliühisused, sordiparandused, kunstsõnnikusoovitused. Ja need peavad olema aated! Aga mina ütlen: kui on aated, siis olgu aated, ja kui on majandus, siis olgu puhas majandus, ilma ühegi aateta, see on õige kultuura. Sest kui miski on elujõuline, siis seisab ta ilma teise abita.“
Sellega Miilinõmm lõpetaski täna, sest ta oli sattunud kodumaalisele ainele, aga kodumaa ained tundusid temale liiga kitsaste ja tühistena, mispärast ta neid ei armastanud. Kodumaal oli kõik liiga maine ja see ei võimaldanud või ei ergutanud mõttelendu ega unistusi. Aga Miilinõmm armastas unistada, eriti teaduslikult ja filosoofiliselt. Temal oli nii imeline mõelda ja öelda:
„Küll on kahju, et me ei ela mõni tuhat aastat hiljem, — siis oleks ehk üliinimene juba maailmas. See oleks nii huvitav, sest üliinimene on kõige suurem ja kaunim, mida kunagi mõeldud. See on nii ilus, et mõtleja ise läks rõõmu pärast hulluks. Aga ütleme, et üliinimene sünniks täna maailma, mis hakkaks ta tegema?
