Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/469

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kuradi, selle ainukese neetu maailmas. Aga vähe on neid, kes seda mõistavad, peale minu ei kedagi. Hiljuti ei mõistnud ka minagi seda, sest muidu poleks ma oma isale valetanud. Ja kas aimate nüüd, mis on need kalmud kui niisugused siin üksteise kõrval? Ei aima? Need on valevirnad, üks virn teise kõrval, sest ei puhka siin kalmistul ainustki, kes poleks ise valetanud kellegi surisängil ja kellele poleks valetatud sealsamas. Igal pool ainult vale, vale ja vale. Hirmus! Aga veel hirmsam tuleb.“ Kõneleja lähendas oma nagu palavikus kilavad silmad Indreku omile ja ütles saladuslikult: „Meid endid ootab sama vale. Isegi surisängil ei kuule me tõtt. Mõistate? Isegi surisängil mitte. Ja kui te ka jumala keeli paluksite, kordki tõtt kuulda, mõistate, puhast, alasti tõtt, siis ei kuule teie palvet keegi. Saage minust õieti aru: mitte keegi! Isegi jumalasulane valetab igal surisängil, isegi tema. Ja jumal laseb seda sündida. Aga ütelge, mis on siis inimene, kui temale nõnda valetatakse ja kui tema ise nõnda valetab? Mis ta on? Kelle nägu ta on? Teie ei tea? Teie ei võigi teada, olete selleks liiga noor. Inimene on kuradi nägu, mitte jumala, üsna kuradi nägu, minagi olen kuradi nägu …“

Kõneleja pööras oma silmad haudade poole, nagu räägiks ta neile. Indrek oleks tal nagu sootuks meelest läinud. See vaatles teda tüki aega kõrvalt: kõhetu, kühmas pihaga, pisikese peaga, kongus ninaga, paljust rääkimisest lõdvaks läinud suuga ja karvaste tohletanud paletega, kilavate silmadega — niisugune oli see kuradi näo järele loodud inimene. Aga kui Indrek teda nõnda vaatles, viirastus tal äkki midagi kaugest minevikust. Midagi selletaolist oleks ta nagu kuski mujal näinud. Õige! Just nii! Selletaoline oli see Pearu koer, keda isa kerisel särisevate vorstide lõhnas jõuluõhtul armetult peksis ja ahjuhargiga veetünni vajutas ja kes surmahädas hüppas tagakambris lauale, kus jättis musta jälje avatud palveraamatus Immaanuelile. See jälg peab küll praegugi seal olema — mõtles Indrek, ja äkki hakkas tal sest ammu surnud karvasest koerast kahju,

469