Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/468

nõnda läks ta sinna, kus ta on tänapäevani. Sest on ju võimata, et jumal katsus maailma lunastada esimest korda alles paari tuhande aasta eest, kuna ju maailm on nii vana, palju vanem kui lunastus. Tähendab: kurat oli esimene, kelle läbi jumal katsus maailma lunastada, aga nüüd ootab seesama vaene kurat ise lunastust. Sest pange tähele: ei ole kasu inimese lunastusest, ei ole mõtet tema lunastamisel, kui on kurat lunastamata, sest kõik ilm peab lunastatama. Aga kes lunastab kuradi? Jumala teine poeg lunastas inimese, aga kes kuradi, selle esimese poja? Jumal ise ei või seda teha, sest tema sõna ja nõu on muutumatu. Aga kes siis teeb, mis te arvate? Inimene, inimene ainuüksi võib kuradi lunastada ja siis tuleb viimne päev, mitte enne. Aga kus on see inimene, kes võib lunastada kuradi? Teen seda mina või teete teie seda? Tahate teie kuradi lunastamise oma peale võtta? Ei? Mina ka mitte. Ja pange tähele: seda ei tee üldse igapäevane inimene, nagu mina või teie. Seda ei tee ka viimasel ajal moodi läinud üliinimene, sest see on farss ja humbug. Mõistate? Farss ja humbug! Nietzsche on keeleline köietantsija ning mõtteline taskukunstnik, ei muud midagi. Kuradi peab lunastama inimene kui niisugune, der Mensch an und für sich, mõistate? Inimene kui idee, kui mõtteliselt täiuslik konstruktsioon, see peab lunastama kuradi, et tuleks viimne päev, sest muidu on jumalasõna vale, nagu ma juba tähendasin. Inimene peab jumalasõnas peituva vale kummuli keerama, peab tegema, et valest saaks tõde, idees elav igavene ja täiuslik inimene, sest tema otsib ja leiab igavese tõe, mis on ometi kuski olemas — muidu poleks meil ju tema ideed, tema mõistetki. Ja kui inimene leiutab selle igavese ja paratamatu tõe, siis on kurat eo ipso lunastatud, sest tema on ju ürgvale ise — maailma lunastusest sündinud vale. Siit aga järgneb raudse loogikaga, et inimene ei tohi milgi tingimusel valetada, olgugi tõerääkimine mõnikord ei tea kui raske ja valus. Inimene peab ikka ja alati kasvatama tõde, tõde ja veel kord tõde, et võiks viimaks ometi sündida see paratamatu ürgtõde, mis lunastab

468