tulnud, aga nemad ei annud teda mulle enne kätte. Ja nüüd mõtlesin ma: las loen enne tädi kirja läbi, eks ma siis näe, kas ma neile veel tööd annan või mitte. Nõnda hakkasin seda kirja lugema. Aga tädi kirjad on pikad, sest tema võib kas või nädalate kaupa kirjutada, igapäev natukene ja lõpuks saadab kõik korraga ära. Niisugused on tema kirjad. Selles kirjas oli ka teist, mitmes kohas oli teist. Ja kui ma teie nime nägin, tuli mul üks mõte ja see oli hea mõte. Ma ütlesin: oleks härra Paas siin olnud, siis oleksid nad võinud mu hoopis lihtsamalt päästa. Sest teate, mis peaarst mulle kord ütles, minult küsis: et kas minul ei ole mõnda inimest või sõpra, kellega tunneksin niiöelda veresugulust, ja kas see inimene või sõber ei tahaks mulle pisut oma verest laenuks anda? Nõnda küsis ta. Aga minul ei tulnud ühtegi niisugust inimest siis meele. Aga kui ma lugesin tädi kirjast teie nime, siis mõtlesin: siin on see inimene. Ja ma uskusin seda siis nii kindlasti. Ja mõtlesin: kui ma veel millalgi peaksin härra Paasiga kokku saama, siis küsin ma temalt tingimata, kas mu oletus, mu usk oli tol korral õige või eksisin ma. Ja nüüd küsin ma: aimasin ma õieti või eksisin? Vastake päris otsekoheselt, sest nüüd on see asi juba ammugi mööda ja ma tahan ainult teada, oli mu aimus kirja lugedes õige või mitte. Ja ärge hiilige sõnadega oma mõtetest mööda, mõistate? Oli mul õigus või ei?“
„Preili, kuidas te võite ometi nõnda küsida?“ vastas Indrek.
„Tähendab, ma eksisin,“ ütles Ramilda ja vaatas Indrekule nukralt silma. Samal ajal laskus ta laualt põrandale, et minna.
„Mitte!“ hüüdis Indrek paar sammu neiule järele astudes, kuna tal omal silmad tõusid vett täis, nii et ta enam midagi ei seletanud. „Iseenesestki mõista oleksin ma kõigega nõus olnud. Laske täna või ükskõik millal mu veresooned avada ja võtke sealt niipalju kui teil vaja, mis seal veel küsida!“
Kui Indrek oli oma pisaraist võitu saanud, seisis
