rilma, Radilma… Ei midagi nii naljakat pole Indrek kunagi varemalt tundnud. Ah jaa! Seal surnuaia nurga juures kuuskede all pimedas, kui kohises ülal tuul. Jah, võib-olla siis. Siiski, nii imelik see ei olnud, mitte ei olnud… Ramidla, Rimadla, Midalra, Damilra… Ja see seal asemel kõveras kurgu all, pehmed põlved vastu reisi… Ning see ümmarik, see üleni ümmarik — mis ta nimi nüüd oli, ei tule ega tule meelde. Imelik, kuidas mõni nimi meeles ei seisa! Aga seda parem, nõnda on parem, sest muidu jookseks Indrekul mingisugune judin üle keha; ta tunneb, et jookseks tingimata vastik judin… See on kõik temaga sündinud… Nagu palaviku viirastused… Marilda, Miralda, Malrida, Milrada… Ja siis see vigane, see õnnetu, see Tiina… selle nime ta mäletab, see on meelde jäänud. Kas sellepärast, et ta on nii õnnetu? Aga mis siis, kui on igas inimeses midagi vigast ja õnnetut ning see ongi, mis jääb meelde?… Mildara, Maldira, Dilmara, Dalmira… Voitinski… õlu… õnn… surm… Dalrami, Raldami …
Tigapuu oli Ramildaga rääkinud ja jutustas sellest suure suu ja valju häälega.
„Preili on praegu palju ilusam kui enne,“ otsustas ta asjatundlikult. „Mitte võrreldagi ei saa. Kohe näha, et Saksamaalt. Hoopis teine kui siin. Jääb ainult mõneks päevaks linna, sõidab maale, sügisel vist uuesti Saksamaale, sest siin on igav. Võite isegi arvata, mis meil siis siin õige on. Kui minul ülikool selja taga, lähen ka väljamaale ja ei näita siin enam oma nägugi; see on kindlam kui kindel, sest milleks peab haritud inimene siin elama.“
Kui teised selles kahtlesid, sest välissõiduks olevat ju palju raha tarvis, ütles Tigapuu:
„Raha?! Teie räägite rahast! Kui minul on ülikool seljataga, siis teie räägite veel rahast. Siis võin ma teda ju niipalju saada kui kulub. Võtan või rikka naise ja, kui inimesel on rikas naine, on tal siis rahast puudu? Milleks ta siis rikka naise võtab, kui ikka on rahast puudu!“
