„Jüst minu mõte,“ hüüdis neiu õnnelikult, „ainult mina ei osand seda nii ilusasti öelda kui mõttetark. Kui tõsiselt armastad, siis on abielu sigadus, sest abielus on riiud ja kõik muu. On see tõsine armastus? Ei, see ei ole tõsine armastus. Aga milleks siis minna sellele, keda tõsiselt armastad! On ju ilmas veel teisi mehi, mine neile. Issand, et ilmas on nii tarku inimesi, kes seda kõike teavad! Ja teie olete niisukest asja lugend? Aga teie olete ju ise mõttetark! Tõsine armastus, ideaalne armastus, platooniline armastus! Ja kui tõsiselt, siis ei saa lapsi! Mina kardan, et meie armastame tõsiselt, mina kardan seda juba ammugi. Aga mina tahan lapsi ka. Mitte palju, sest lapsed teevad ruttu vanaks, hirmus ruttu. Aga kaks tükki ikkagi tahaks. Kolmas võiks ka olla, aga üle nelja mitte, see on kindel. Tähendab, meie jääme sõbraks ja armastame tõsiselt, jääme heaks sõbraks, truuks sõbraks. Tulge ikka meid vaatama ja sest pole ühti, et mina pole alati kodus, sest mul on need vene keele tunnid. See venelane on ju nii vali, muud kui aga nõuab, pean õppima. Aga pole viga, küllap saan selgeks, ega mul nii väga kõva pea polegi, ja eks siis näe, kas lähen venelasele või ei lähe. Aga venelast ma küll tõsiselt armastama ei hakka, sest nüüd ma tean, kui tõsiselt, siis ei tule lapsi. Emale ütlen ma ka seda, et ka tema teaks: kui tõsiselt, siis ei tule, kui abielus ja sigadus, siis tuleb. Eks ole nõnda? Näete, ma tean! Aga see on hirmus! See on saatuse pilge! Eks ole? Kas olete mõelnud?“
„Olen mõelnud, aga aru ei saa,“ lausus Indrek.
„Eks ole: aru ei saa,“ oli neiu nõus. „Armastusest ei saa kunagi õieti aru, ega? Mina ka ei saa! Mõtlen küll vahel, aga ikka ei saa.“
Nõnda peatusidki nad suure arusaamatuse ees, sest mis nad pidid tegema, kui kumbki ei saanud aru.
Aga kui Molli hiljem asjast emale rääkis, ei võtnud see põrmugi vaevaks oma vana pead murda armastuse pärast. Tema ütles tütrele väga lihtsalt:
„Sest pole ühti, et aru ei saa, ega elu sellepärast seisma jää, elu läheb ikka edasi. See on sul isast,
