kas või venelasele mehele minna. Mis te arvate, kas ma võin venelasele mehele minna, kui vene keel selge? Ema arvab, et võin, ja mina arvan ka ning ka härra Slopašev arvab. Aga seda ütlen ma muidu niisama, ilma et midagi, sest mis sellest nii pikalt ja laialt. Aga peaasi, et te mind usuksite, see on peaasi. Nagu mina teid, just niisama. Esimesest päevast seal õlekool ja pärast seal lumes ning värava taga, ikka olen ma teid uskunud ja usaldanud nagu iseennast. Sellepärast ma tahangi, et meie vahe oleks aus ja puhas. Ema ütleb küll, et mine sa oma aususe ja puhtusega, sellega pole veel keegi kuhugi linna otsa saanud, aga mina pean ikka kõik klaariks tegema. Meil värkstoas ka — teised löövad käega, aga mina tahan ikka, et asi peab selge olema, südame pealt ära. Kui teie teaks, kuis ma teid olen armastanud ja veelgi armastan! nõnda pole ma kedagi armastanud kui teid, mitte kedagi, uskuge. Ja teate mis: seal õunapuu all, see olin mina, kes seda tegi, et me nõnda kukkusime ja teie minu peale, nii et suud peaaegu vastastikku — nõnda armastasin siis teid. Ja armastan ikka veel.“
Neiu oli tänini Indreku põlvel istunud, ta oli ise sinna istunud, kui Tiina oli Indreku süles magama jäänud, nii et võis ta tülist ära voodi panna, aga nüüd libises ta nagu kogemata või jõuetuses noormehe jalge vahele, kus ta jäi nagu põlvitama või kükitama, peites oma pead kuuehõlmadesse. Kui Indrek mõtles ta üles tõsta, sest ta ei tahtnud, et neiu nõnda kükitaks ja oma pead peidaks, siis rääkis see:
„Ei, ei, jätke mind, nõnda on mul hea; siin on mul hea, ütlemata hea; sest nõnda tunnen end teile kõige lähemal. Ma pole kunagi nii head inimest näinud kui teie, sest kui ma ainult mõtlen, et Voitinski ja Tiina… Küll saab see kord õnnelikuks, kelle teie kosite, aga mina ei või mitte teile naiseks tulla. Mitte et ma ei taha, ma ju tahaks, sest igaüks tahaks hea inimese naine olla. Ema ütleb ka alati: peaasi et mees oleks hea, et ta laseks oma naisel teha, mis see tahab. Ja teie lasete, ma tean, sellepärast ma armastangi teid nii väga,
441
