„Ma ei tea midagi,“ ütles Indrek pead raputades.
„Kas siis ema pole rääkind? Tiina ka mitte? Imelik! Nad unustasid siis. Te ju teate, et teilt tuli see venelane ära, see Slopašev või mis ta on ja tema asus siia meie kõrvale; teid tunneb ta väga hästi, kiidab väga. Temalt kuulsin ma ka seda, et teie käisite viimasel ajal selle Voitinskiga saunas, kes hiljuti ära suri, teate, pidul.“
„Saunaskäimisest rääkisin ma ju ise,“ ütles Indrek.
„Mulle mitte,“ vaidles Molli vastu, nagu oleks see mõni teab kui tähtis.
„Mina ise olen sellest mitmel korral rääkinud,“ ütles Indrek kindlasti.
„Seda ma ei mäleta,“ ütles neiu, „aga mis härra Slopašev rääkis, seda ma tean. Temalt ma kuulsin, misuke see härra Voitinski õieti oli ja et teie käisite teda saunas puhastamas ja pesemas. Eks ole tõsi? Noh, näete, ma tean. Te muidugi imestate, kuidas härra Slopašev tuli mulle seda jutustama. Aga väga lihtsalt: tema õpetab mulle vene keelt, ma päris hästi ei oska. See tuli nõnda, et mina läksin emale tõlgiks ja siis see tuligi, see vene keel. Iga õhtu käin nüüd tunnis. Teie ei usu? Jumala eest! Sest alguses pesi ema temale ainult pesu, ja kui ta nägi, et püksid ja särgid katki, siis lappis ta kinni. Ka sokid viis ta nõelutult tagasi. Miks ta tegi seda? Temale meeldis see härra Slopašev, sest nad pursivad kahekesi saksa keelt. Nii et kõik tuli saksa keelest ja sellest, et meeldis. Sest kui ta nägi, mis ema tema pesuga teinud, küsis ta, kas ema ei tahaks tal passijaks hakata. Ja kui ema hakkas, siis sai temast Slopaševi perenaine. Nõnda tuli see. Ja kui emal polnud hästi aega ja minul oli, siis läksin juba mina ning vene keelega. Nõnda hakkasidki tunnid ja nüüd ta õpetabki. Sest ta ütleb emale: „Teie olete päris haritud inime ja teie tütar on päris haritud inime, aga on häbi, kui haritud inime ei oska vene keelt, mis on Puškini keel.“ Näete, ma tean! Nõnda hakkasingi õppima. Ja kui saan vene keele üsna selgeks, siis võin
