kui olete karkudega tüdrukut küllalt tantsitanud, siis tulge koju, sest teistel tüdrukutel on terved jalad all, nemad võivad isegi tantsida. Oo, neil on terved jalad, aga härra Mauruse poisid olid väledamad, tema poisid on ikkagi väledamad.“
Nõnda lahkus härra Maurus kõigi rõõmuks. Aga kogu seda janti ei lasknud ta niipea unustusse langeda, sest tema oli veendunud, tüdrukud ei tulnud muidu kõlistama, kui neil pidi olema poistega mingisugune tutvus, liiatigi, kui ta Indreku tabas nii-öelda värskelt kuriteolt. Ainult see jalutu tütarlaps, jah, ainult see, muidu…
Indrek sattus nüüd kõigi suhu, sest polnud ometi ühtegi olemas, kes oleks uskunud, et tema oli seal keldrikorteris selle vigase tütarlapse pärast. Pea oldigi kõige jälil ja nokkimistel ning nöökamistel polnud otsa ega äärt just sel ajal, kui Indrek käis juba ammugi norus peaga. Tema oli lõpuks ometi saavutanud ammuigatsetud seletuse Molliga. Aga algus oli nii raske, et ta ei leidnud kuidagi õigeid sõnu, nii et neiu pidi talle appi astuma. Molli pidi ikka appi astuma, sest temal olid asjad palju selgemad kui Indrekul. Ta võttis poisi käe, vaatas talle oma ümmarikkude silmadega otsa ja küsis:
„Kas te usute mind? Kas te usute mind samuti nagu mina teid? Täiesti ja kõigest südamest? Mulle näib viimasel ajal, et te mind enam ei usu. Ma tean küll miks: selle ema jutu pärast — „sada rubla ja lõunest õhtule.“ Eks ole sellepärast? Ütelge puhtast südamest.“
„Osalt sellepärast ja osalt…“ katsus Indrek vastata.
„Tean, tean!“ hüüdis neiu vahele. „Ja osalt sellepärast, et me viimasel ajal enam nii tihti pole kokku saand, eks? Jüst! Näete, kui õieti ma tean. Aga see ei ole minu süü, uskuge. Mina ei võinud sinna midagi parata. See pole ka ema süü, sest ka tema ei võinud sinna midagi parata. See tuli nimelt nõnda, et ema sai uue passikoha, te ju teate…“
439
