Aga nüüd astus emand Vaarmann ise vahele ja ütles:
„Härra Maurus, minu tütar on jalutu.“
„Kes teie olete? Kust teie mind tunnete?“ küsis Maurus.
„Ah, härr Maurus, teid tunnevad kõik,“ ütles emand Vaarmann nii peenelt ja meelitavalt, nagu ta vähegi oskas, sest temal oli juba kogu asjast ülevaade.
„Muidugi,“ vastas härra Maurus, „mind ja minu halli habet. „Aga mis maja teie siin peate? Mis inimesed need teil siin on?“
„Härr Maurus!“ hüüdis emand Vaarmann nüüd. „Mina ei pea miskit maja ja need siin on minu külalised ning kõik anständi rahvas. Ja ma palun, härra Maurus, minu võõraid mitte nõnda stöörida. Pite seer!“
„Mis!“ hüüdis härra Maurus vastu, sest äkki turgatas tal oma tuleku õige põhjus täies selguses meelde. „See naine läheb häbemataks. Pean ma politsei kutsuma, mis? Tigapuu!“
„Jah, härra Maurus,“ vastas see mõrudalt ja astus ette.
„Väga hea,“ ütles härra Maurus. „Oodake! Kui ma ütlen, siis toote kardavoi.“
Siis pöördus ta uuesti emand Vaarmanni poole ja ütles:
„Teie rikute siin noori inimesi. Õhtul pimedas ajate noored tütarlapsed härra Mauruse uksekella kõlistama. Ta kas teie teate, mis sünnib minu poistega, kui noored tüdrukud kõlistavad minu kella? Mina vanainimene pean õhtul pimedas uulitsal noori tüdrukuid taga ajama, sest ega ma või ometi lasta oma poisse pimedas noori tüdrukuid taga ajada. Ja kuidas pean ma neid taga ajama? Näete, kuidas!“
Härra Maurus lõi oma öökuuehõlmad kõigi ees lahti ja sealt alt tuli nähtavale ihupesu, pealegi veel niisuguses seisukorras, et laskis palju rohkem näha, kui emand Vaarmanni pidulistele sünnis.
„Vaadake, nõnda pean mina teie noori tüdrukuid
435
