sist, kompvekki või isegi šokolaadi. Ja rõõmu oli neis madalais ruumides ikka ja alati laialt, sest külalised olid ju aina noored ja vallatud. Käisid siin õmblejad ja müüjannad, poepoisid ja käsitöölised, poja tuttavad, aga eksis sekka ka mõni väike kirjutaja või kooliõpilane. Mõnikord pidi otse imestama, kuipalju mahtus siia keldrikorterisse naervaid suid ja säravaid silmi. Mis neid siia ajas? Mõni seda teab. Oma inimeste lõbus meel ja lobisemine? Võib-olla. Aga ehk ka paljas juhus. Võib-olla lähevad samad inimesed varsti kuhugi mujale ja natukese aja pärast kuhugi kolmandasse paika, sest inimene on mõnikord nagu kõuevihm: tuleb ja tuleb, nii et uputab ja kõik imestavad, kust ta küll aina tuleb, aga siis pöördub millegi pärast kõrvale ja ei tule enam tarbekski, ei tule üldse enam. Miks? Keegi ei tea.
Aga seni kui inimene ilmub kuhugi karja kaupa, on seal kisa ja kära, naeru ja nuttu. Nõnda ka Vaarmannide juures täna õhtul. Kui Indrek sisse astus, tantsiti mõlemas toas korraga ja nii suure hoo ja õhinaga, et vaevalt kuulis piiksuvat viiulit. Õhk oli nagu saunalaval. Ainult lõhnad ei olnud samad, lõhnad mitte. Ka Indrek sai peagi sooja naha, sest Molli võttis ta vastu, nagu oleksid nende asjad parimas korras ja nagu oleks neil alles eile või tunaeile olnud kohtamine. Aga kui Indrekul oli hea tuju ja kui ta sai kustki rõõmu rohkem kui omale hädasti vaja sel silmapilgul, siis tahtis ta teda kohe kellegagi jagada, sest tema ei hoidnud rõõmu kunagi tagavaraks, ei varustanud end tulevaiks päeviks. Nõnda ta siis haaraski lõpuks vaese Tiina sülle, kes istus kägaras asemel, ja hakkas sellega teistele kaasa tantsima, sest terveid neiusid ei tahtnud ta tantsitada ja Molli ei võinud ometi vahetpidamata temaga tantsida.
„Peab tantsima,“ seletas Indrek tütarlapsele, kes tal kaela ümbert oma kätevibalikkudega kinni hoidis. „Noorelt peavad kõik tantsima, sest ega vanalt enam saa. Muud kui las käia! Sest pole ühti, et jalad hästi maha ei puutu, hoia aga kätega kõvasti kinni. Sääs-
433
