ajajärk peo-ühiskonnas, aga sellekohased tunnused ei tahtnud ega tahtnud ilmuda. Ainult härra Slopaševi hääl oli juba valjuks läinud ja temast sattus tujju ka Voitinski oma ainsal tugitoolil, kõõksudes aina naerda ja lüües käega takti, nagu viibiks ta vaimus mitte siin, vaid mõnel kontserdil. Kui Voitinski peenike ja nõrk hääl katsus jäljendada viiuleid, siis Slopašev pani mürisema aina suured pasunad. Voitinski mängis ikka Straussi, Slopašev Offenbachi, seda nõudis nende kunstiline iseloom. Aga kui Uspenski nimetas oma kõnes inimest, siis unustas Slopašev silmapilk Offenbachi ja nõudis sõna, sest ka tema tahtis inimesest kaasa rääkida. Ometi pidi ta kaua ootama ja oodates ajaviiteks jooma, enne kui ilmus võimalus kõnelda. Ta oli vahe peal isegi unustanud, et ta oli tahtnud kõnelda, ja sellepärast ei teadnud ta lõpuks põrmugi, mis oli temal inimesega tegemist. Siiski algas ta täie rinnaga:
„Minu sõbrad söögis ja joogis, minu kaaslased töös! Siin räägiti inimesest, täna õhtul räägiti siin inimesest. Aga mina küsin: Mis on inimene? Kes on inimene? Kus on inimene? Olen mina inimene? On minu parim sõber Ivan Vassiljevitš inimene? Ja need teised kõik — on need inimesed? Aga kui meie kõik oleme inimesed, mis on siis inimene? Inimene on pomm, inimene on dünamiit. Sellepärast hoidugem inimesse puutumast. Minu parim sõber, meie vanim inimene Ivan Vassiljevitš, see on meie suurim pomm. Temas on juba peaaegu kõik maine surnud, on säilinud ainult püha pomm, vaga dünamiit. Ivan Vassiljevitš, sinus on surnud juba kõik, mis on inimeses juhuslikku, on jäänud vaid see, mis on ideaalne ja igavene. Niisugune inimese eeskuju on minu parim sõber Ivan Vassiljevitš ja mina palun kõiki oma klaasid tõsta vanima ja eeskujulikuma inimese terviseks. Elagu Ivan Vassiljevitš!“
Kõik tõusid püsti. Tõusta katsus ka Voitinski ise, võttes samal ajal laualt täidetud klaasi, kuid käsi ei tabanud teda õieti ning klaas langes lauale ja Voitinski ise tugitooli seljakile.
427
