et temas võib sügavaid luuletisi kirjutada, sest temal on sügavad sõnad.“
Nõnda kaitses Vellemaa oma luuletajaau ja kaitses nähtavasti hästi, sest polnud ühtegi, kes oleks talle midagi osanud asjalikku vastata. Ainult Pajupill ei vandunud alla, tema mitte, sest ta vastas:
„Vellemaa ütleb: vene keelel on sügavad sõnad ja sellepärast luuletab tema selles keeles. Tähendab, eesti keeles ei ole sügavaid sõnu, temas ei saa sügavaid luuletisi kirjutada. Aga „Kalevipoeg“? On see sügav luuletis või ei ole? Ja kui vene keel on nii sügav, miks siis temas pole „Kalevipoega“?“
„Ilja Muromets!“ hüüdis Vellemaa vahele.
„Kas kuulete — Ilja Muromets!“ ütles Pajupill nüüd pilkavalt. „Vellemaa paneb Ilja Murometsa meie Kalevipoja kõrvale! Aga inimesel, kes seda teeb, pole luule väärtusest ja sügavusest aimugi. Venelased on oma kangelase nimegi meilt laenanud. Mitte Muromets, vaid lihtsalt eesti Murumets on ta nimi. Mõelge ometi, vene keel on nii sügav, aga oma kangelasele ei saa muidu nime, kui laenab meilt. Ja meie keel peab olema sellepärast vaene, sest kes laenab, see on rikas ja sügav, aga kellelt laenatakse see on vaene, labane ja madal — nõnda on Vellemaa sügav venekeelne loogika. Aga mina ütlen teile, poisid, milles on terve saladus: mida me mõistame, see on labane, mida ei mõista, see on sügav ja salapärane — nõnda on see. Vellemaa seletused tõendavad ainult seda, et kõige tuupimise peale vaatamata mõistab ta vene keelt ikkagi halvemini kui eesti keelt. Vene keeles on sellepärast nii sügavad sõnad, et Vellemaa ei saa neist hästi aru või, kui ta saab, siis on ta vene kadakas, sest kõik kadakad arvavad, et võõras keel on sügavam ja peenem kui meie keel.“
Nõnda rääkis Pajupill ja kõik arvasid, et ka tema rääkis hästi, karvake ehk veel paremini kui Vellemaa, kes arvas tarviliseks vastata:
„Pajupill tuleb siia oma kroonugümnaasiumi vene keelega uhkustama ja arvab nähtavasti, et ega mujal vene keelt ei õpita ega mõisteta, kui aga ainult kroonu-
