kui su kõrvad ei õheta nagu Lurichil. Mitte just, et Indrek ise nõnda oleks arvanud, vaid nii-öelda ümbrus, seltskond, ühiskond surus talle oma eluvaated peale, öeldes: mees ei pea olema ainult pikk, vaid ka tugev, ja Indrek tahtis näidata, et ka temasugusel pikal võib olla rammu, nagu oleks ta kasvanud loomatoiduga, mis teeb härra Mauruse arvates tugevaks.
Maadlused lõppenud, kestis rammuvaimustus küll veel hulk aega edasi ja nii mõnigi põlvesilm ja küünarnukk purunes kõval puupõrandal, aga pikkamisi andis üldine pinevus järele ja rammukasvatamine ning -katsumine jäi mõnele üksikule valitule. Selle uima lähtumist edendas suuresti väike ja tühine sündmus.
Peale jõulusid tuli seitsmendasse klassi uus õpilane, nimega Pajupill. Ta oli tõmmu, loperguse näo, kandilise otsaesise, lopsakate huulte, tugevate hammaste, paksude juuste ja lüheldase jändriku kasvuga aastat seitse-, kaheksateist vana. Kandis halli palitut, mille rapatitel heledad neljanurgelised laigud, mis tõendasid, et siin oli midagi olnud, mis nüüd puudus. See oli nimelt kroonugümnaasiumi õpilase palitu, mille rapatitelt eemaldatud sellekohased seaduslikud tunnused. Ka Pajupilli pluus ja püksid tuletasid meelde kroonu õppeasutist, kus nende omanikule oli pandud sulg sappa. Pikkamisi oli täitunud seaduslik karikas, kuni tõusis üle äärte. Oli mitmel korral hoiatatud, oli andeks antud, aga lõpuks ometi pidi ulualust otsima härra Mauruse inimesarmastuse asutises.
Milles oli seisnud Pajupilli süü, keegi ei teadnud seda õieti. Tema ise rääkis mingisugustest raamatutest, keelatud kirjandusest, rahvuslikust vaimust, pilkesalmidest ülemuse, usu ja isegi jumala kohta. Ühesõnaga — Pajupill oli vänge poiss, kui uskuda teda ennast.
Aga tema suurustused ei jäänud kauaks tõestuseta. Peagi hakkasid ka härra Mauruse asutises levima mingisugused nöökavad vemmalvärsid. Need, kes Pajupilliga lähemalt tuttavad, teadsid, et temal on terved vihikud luuletisi ja kirjutisi täis. See teade äratas asu-
405
