„See tähendab, et jumal on olnud ja on veel praegugi hoolealune, eriti õigeusklik jumal. Katsuge teda kuidagi puudutada, siis näete, mis sünnib. Liigutab jumal ise kätt või jalga? Ilmuvad tema inglid kustki? Ei, vaid ainult papid, politsei ja sandarmid, ning oletegi pogris. Tähendab — hooldajad! Siis veel: jumal on ikka olnud seotud usuga, usk jumalaga. Aga ütelge ometi, mis on neil kahel teineteisega tegemist? Kirjutatud on: kui usute, tõusevad mäed, aga kuski pole öeldud: kui usute jumalasse, tõusevad mäed. Usk, tähendab, tõstab mäed iseseisvalt, mitte jumala abiga. Aga milleks neid kahte siis kokku neetida? Ei ole tähtis, mille või kelle nimel usutakse, peaasi, et te tõesti usute. Hiinlane näiteks kannab oma jumalat taskus, aga ometi on tema usk suuri imesid teinud: Hiina müür, siid, oopium, viissada miljonit jne. jne. Mina, näiteks, usun millegi pärast väikese kirju kivi sisse. Leidsin ta mõni aasta tagasi Bretagnes mere äärest. Sest niipea kui teda seal nägin, tundsin kohe: siin on see, mida ma usun, mis mu usku kinnitab. Ühe minu sõbra usu kinnituseks on tema vanad kalossid, muidugi teatud põhjustel. Teie naerate? Jumala eest, auklikud kalossid, ja neid kannab ta alati paberissemässitult kaasas. Nõnda et siis ei takista enam keegi inimest uskumast ükskõik millesse, ainult üks on tähtis: et ta usub, sest muidu ei tõuse mäed.“
„Aga kuhu jääb siis lunastus?“ karjus Slopašev. „Inimene ootab lunastust.“
„Kui inimene võib maakera õhku lasta, mis lunastust tal siis veel vaja on!“ ütles Molotov. Ja Indreku poole pöördudes lisas ta juurde: „Kuulete, inimesed täis kui sead, aga nõuavad lunastust.“
„Maakera ei puutu inimesse,“ rääkis Kulebjakov, „sest maakera on juhuslik nähtus, inimene aga igavene. Usk teeb igaveseks. Aga maakera ei usu ju. Või arvate, et ka maakera usub, mis?“
„Ai, ai, ai!“ kõõksus ja köhis Voitinski heal meelel. „On see vast sünnipäev! Tapavad naeruga! Maakera usub! Kas kuulete, härra Paas!“ pöördus ta Ind-
