„Loogiliselt, jumala eest loogiliselt,“ lällutas nimepäevnik ja tegi parema käega paar lõtva liigutust, nagu viibiks ta ikka veel Viinis Straussi kontserdil.
„Tainapea või põrandaalune,“ kordas Kulebjakov rõhutades. „Inimene on üks ja seda ühtegi ei armastata. Venemaal ei tohi ühtegi inimest olla, mõistate? Mitte ühtegi!“
„Aga kes muretseb siis rahu eest, kui pole enam ühtegi inimest?“ küsis Slopašev.
„Milleks peab rahu eest muretsema?“ küsis Molotov vastu.
„Teie olete revolutsionäär, Ippolit Lavrentjevitš!“ hõikas Voitinski peene häälega. „Jumala eest, revolutsionäär!“
„Pidage, pidage!“ hüüdis Kulebjakov oma vaikse häälega ja tõusis suurema tähelepanu saavutamiseks püsti. „Teie ütlete: rahu; teie küsite, kes hoolitseb siis rahu eest, kui Venemaal ei ela enam ühtegi inimest. Aga, armsad vennad, Prantsusmaal elab hulk inimesi, Inglismaal elab hulk inimesi, Saksamaalgi elab, aga kas seal hoolitsetakse rahu eest paremini kui meil? Ei, inimene pole kunagi rahu eest muretsenud, tema on ainult sõda ette valmistanud. Ja kui inimene on mõelnudki vahel rahu heaks midagi teha, siis pole ta tänini osanud kunagi õigest otsast peale hakata. Ainult meie sugupõlves leidub inimesi, kes selle küsimuse vähemalt teoreetiliseltki lahendanud.“
„Seda küsimust ei lahenda keegi,“ arvas Molotov.
„Lubage, lubage!“ hüüdis Kulebjakov, „minul on sõna. Teie tahate teada, millal saabub rahu, igavene rahu…“
„Kui oleme surnud,“ pistis Molotov vahele.
„Loogiline — kui surnud!“ piiksus Voitinski.
„Lubage, lubage!“ hüüdis Kulebjakov uuesti. „Kes võib tõestada, et surmas on rahu? Kes? Mis teame meie surmast? Tähendab — surma peale ärge lootke.“
„Surnud ei vala kahureid, ei trei pomme!“ hüüdis Molotov.
„Mis sest on?“ küsis Kulebjakov.
391
