jätta veel üheks nädalaks. „Tegid ta puhtaks, las ta nüüd olla pealegi veel,“ kuulis ta siis isa ütlevat emale. Aga ei olnud kasu, et ema jättis vanainimese veel üheks nädalaks ja siis veel üheks, sest suure tönniga lahkus ta kord ometi Vargamäe eluhoonetest, vahtides emale oma imelikult suurte pungis ja kustunud silmadega otsa ning öeldes: „Kui jumal ikka veel kordki laseks mind perenaist näha!“ Aga lastele, ka Indrekule jäi Kirbu-Kaiest imeline mälestus, sest tema armastas kotitakku heietades jutustada ikka üht ning sama lugu. Kuidas lugu just oli, seda Indrek enam ei mäleta, ainult niipalju ta teab, et jutt oli mingisugusest suurest mustast härjast, kel valge lapp otsa ees ja kes kuhugi kippus, kuhugi jooksis, vististi teispere karja, sest ta oli selle kelli kuulnud. Nõnda siis läks see must härg möirates ja huigates, pea püsti, ja teda jooksis tagasi lööma poiss, aga ei saanud. Siis läks härga tõrjuma vanamees, aga ka tema ei saanud härjast võitu, sest see oli suur ja must. Tuli minna noorel peremehel endal, kes oli ise paras härg, aga mitte must, vaid ennem valge. Jooksiski teine härjale järele, tubli kepp käes. Ja igakord, kui Kai jõudis jutuga siiamaale, ütles ta: „Nüüd, lapsed, pöörame lehel teise külje ja lähme oma looga edasi.“ Neid sõnu kuuldes pidi arvama, et lugu on veel pikk, et suurem osa on alles tulemata, aga tõepoolest tähendas lehepööramine, et lõpp oli üsna lähedal. Indrek mäletab, kuis ta otse väriseva südamega oli oodanud, et Kai ehk ometi kordki teeb oma loole uue pikema lõpu, ükskõik millise, et aga oleks uus, aga ei, Kai suri, kuid loo lõpp jäi endiseks. Sest niipea kui lehel oli teine külg, jõudis peremees härjale järele, lõi talle kepiga klõpsti! — nimelt just klõpsti — sarve pihta ja härg pöördus ümber ning tuli oma karja tagasi. „Sest härg, olgu suur või väike, ei pea mitte,“ seletas Kai, „võõrasse karja jooksma. Härg ei pea mitte teispere lehmade kelli kuulama, sest igal karja on omad kellad.“
Nõnda unistas Indrek Kirbu-Kaiest ja tema loost,
