et need naelad siit välja kiskuda. Ja tuppa tuleb ta samuti, sest ega ta ometi sellepärast hakka uksi ja aknaid lõhkuma. Ta teeb mu muidu terveks, ma ei või ometi suurelt niisama käpuli ronida nagu nüüd väikselt. Mamma ütleb, et see ei kõlba, sest see pole suurel tüdrukul viisakas. Mina tahan ilma karkudeta, nagu Molli ja Arnogi. Nagu kõik, kes käivad püsti.“
„Iseenesestki mõista,“ ütles Indrek.
„Eks ole,“ kinnitas Tiina. „Ega siis minagi halvem ole kui teised. Ema lubas niikaua jumalat paluda, kui ta oma ingli saadab. Mina ise palun ka, me palume kahekesi, sest Molli ei viitsi, tema on laisk. Tema ütleb ikka: kes teda jõuab niipalju paluda, et ta sind kuulda võtab. Nii ütleb ta jumala kohta. Aga meie emaga palume edasi. Arno ka ei palu, sest tema õpib nüüd lukussepaks ja temal pole enam aega minu pärast jumalat paluda. Kui ema teda vahel sunnib, ütleb ta, et mis ta sest saab, et ta lukussepaks õpib, kui ta ikka peab jumalat paluma, parem ta siis ei õpigi lukussepaks. Nõnda et meie oleme emaga kahekesi, mina voodis kummuli ja ema voodi ees põlvili, nõnda palume meie iga õhtu ja iga hommiku. Minul jääb mõnikord vahele, unustan ära, kui ema meele ei tuleta, aga tema ei unusta kunagi, sest tema ütleb alati: kuis sa siis muidu endale jalad alla saad! Ja ega meie emaga enne ei jäta, kui mul jalad terved, mitte ei jäta, jumal peab nägema, et meil tõsi taga, ütleb ema. Ja Anne-tädi palub ka omas kodus. Tema elab teisel pool punast kirikut, surnuaia juures, kus palju ristisi. Oled sa seal käind? Mina olen. Seal on isa haud, ema viib sinna lilli… Nii et meie palume kolmekesi: ema, mina ja Anne-tädi. Kui ema rikkaks saab, siis on tal palju raha; selle eest võib lasta ta ka õpetajat paluda, kirikus paluda, sest see aitab veel rohkem. Aga nüüd ei ole emal raha ja meie oleme vaesed ning palume ise kahekesi. Tädi aitab ka, aga temale ema ei maksa, tema palub muidu, sest tema on minu ristiema.“
„Kus sa elad?“ küsis Indrek.
„Näe, seal, selles punase katusega majas, paistab
