hakkas sind pikaks hüüdma ja nüüd hüüavad sind kõik nõnda.“
„Kes kõik?“ imestas Indrek.
„Meie kõik: ema, mina, Molli, Vanda, Paula, kõik, kõik, kõik.“
„Kes on Molli?“ küsis Indrek.
„Minu õde, kes muud. Tema on terve ja suur, käib õmblemas. Arnot pole kodu, tema tuleb harva, sest tema õpib lukussepaks. Kui mina terveks saan, siis lähen mina ka ära, mina siia ei jää, sest mis ma siin tegema hakkan, kui ma terve olen.“
„Mis sul siis viga on?“ küsis Indrek, kuna ta juba ise laudseinale oli lähenenud, mille vahelt tütarlaps piilus.
„Kas sa siis ei tea?“ imestas tütarlaps. „Minu jalad ei käi, mul on kargud, näe, seal põõsa ääres.“ Indrek kükitas lapsukese juurde teisele poole seina ja püüdis läbi prao vaadata. „Kui ma suuremaks saan, siis teeb jumal mu jalad terveks, kutsub ingli, ütleb: Tiina jalad on haiged, mine tee terveks. Ja kui see ingel ei oska seda teha, siis saadab ta teise ingli, saadab seni oma inglid, kuni tuleb niisuke, kes oskab haiged jalad terveks teha. Ingel tuleb tingimata, kui jumal käseb. Aga ta tuleb salaja, kui kõik magavad. Inglid tulevad ikka salaja. Tuleb, koputab ja küsib emalt — muidugi unes, sest ingel enam ilmsi ei küsi, ainult enne käisid nad ilmsi küsimas — tuleb ja küsib: Kus on see väike Tiina, kelle jalad on haiged? Ja ema näitab: näe, seal ahjunurga taga põrandal, seal ta magab oma koti peal. Aga see võib ka nõnda olla, et ingel ei koputa ega küsigi, tuleb ainult aknast või ukseprao vahelt sisse, sest jumal on talle enne kõik ära seletand, tuleb ainult sisse, tema võib oma tiivad nii väikseks teha, et pääseb igalt poolt läbi, tuleb, loeb issameie ja teeb terveks. Kui ingel tahaks sinna õlgede peale istuma minna, siis ei hakkaks ta naelu lauaotstest välja kiskuma, vaid tema paneks tiivad platti kokku ja tuleks lihtsalt läbi prao. Nõnda teeks ta, kui ta tuleks, sest temal pole ometi vaja lukussepaks õppida, nagu Arnol,
353
