pesta ning läbi keeta, sellepärast armastas härra Maurus õlgi.
Aga olid tulnud teised ajad ja vanad unusid üpris ruttu. Mälestuseks seisavad veel need õlekood ja lahtine sasi mööda põrandat laiali, mis osalt pehkinud, sest katus ei pea enam igalt poolt vihma. Üks ja teine kord satub mõni Tigapuu või Ollino hoosse ja jutustab möödunud pidudest metsas, jõel, jääl või tuletab meelde kontserte ja tantsuõhtuid, kui neilt küsitakse, miks on klassidevahelised seinad nõnda ehitatud, et neid võib lae alla kerida või muidu kõrvaldada ja muuta kogu hoone ühiseks saaliks. Jah, kui küsitakse seletust sellele või õlekubudele, millel armastab nüüd istuda Vargamäe Indrek, siis nad jutustavad mõnikord kadunud aegadest ning nende silmad löövad imeliselt särama, nagu räägiksid nad suurest rõõmust ja õnnest.
„Need ajad ei tule enam kunagi, tagasi,“ kinnitavad nad alati. „sest pole enam neid poisse, pole neid õpetajaid.“
„Mis peaasi — vana ise pole enam endine, vana ise, see on peaasi,“ lausub härra Ollino ja käib norus peaga mööda tuba edasi-tagasi, kustunud pabeross hambais, käed püksitaskuis.
Indrek on neid jutte mitu ja mitu korda kuulnud ja tahes või tahtmata imestab ta, kuidas see küll on, et igal pool on paremad ja ilusamad ajad mööda, kuhu tema jõuab. Hea küll, siia ta tuli hilja, peaaegu täie mehena, loomulik, et ta siin pidi jääma hiljaks, loomulik, et paremad ajad juba möödas, ainult need mõned õlekood veel. Aga Vargamäel? Tuli ta sinna ka vanalt? Kas ta ei sündinud õigel ajal nagu kõik teisedki? Ja ometi olid ka seal nagu ilusamad ajad möödas, kui tema jõudis sinna. Polnud enam nii palju ja nii suuri usse, polnud enam jõeäärses padrikus nii palju pardipesi, polnud enam jões nii palju kala ja vähki, polnud Jõessaares enam nii peeni ja painduvaid kaski, kui oli olnud millalgi varemalt. Midagi seda ei olnud enam, nagu jääks maailm aasta-aastalt aina vaesemaks.
Omataolise vaesena Indrekki istus kuuris õlekool,
351
