arugi lõplikult selgeks tegi, nii et ta õieti mõistis, mis temaga sündis. Ta ei vaadanud kordagi tagasi, kui ta kodu poole sammus. Aga kodu olid kõik uksed ja augud suletud, ning et ta ei tahtnud kõlistada ega koputada, siis pidi ta üle kõrge värava ronima. Aga see tundus praegu üsna kergena. Ta ronis nimelt tagahoovi, mille lõpul vana tühi kuur, kus mõned kood õlgi ja lahtist sasi maas: seal tahtis ta katsuda magada.
Kui ta Metslangiga mõne päeva pärast kokku sai, ütles see:
„Miks sa ära jooksid? Plika rääkis mulle. Küll oled sa südametu. Plika palub, aga tema hüppab läbi akna välja. Oleks sa näinud, kuidas ta veel pärastki tönnis. Sest naised on niisukesed, et kui nemad ise heast südamest tulevad ja sina läbi akna välja hüppad, siis tönnivad, ja kui sina lähed ning nemad su läbi akna sisse lasevad, siis tönnivad nad ka. Sellepärast peabki nende vastu pisut hea olema.“
Aga äkki ei huvitanud Indrekut enam sõber Metslangi elutarkus, nagu polekski ta tema sõber, vaid mõni teab kes sootuks ükskõikne inimene. Ta ainult imestas, mida ta küll temas äkki oli huvitavat leidnud, kui ta oli temast eemale hoidunud paar aastat ja kui ta jäi temast eemale ka nüüd, nagu ta seda tundis selgesti. Kõik oli alanud linalakast ja hallist orikast, just neist kahest, sest kujutlusvõime oli aimanud siin asju, mida võib-olla polnud üldse olemaski, ja lõpu magas ta välja kuuris õlekubudel. Aga see kuur ja õlekood said millegi uue alguseks.
349
