„Mis tüliks?“ hüüdis Metslang nagu imestunult. „Ä’ä ole rumal! Ole aga rahulikult edasi, ajame juttu, sest võimalik ju, et ta üldse ei tulegi. Ta oleks pidanudki siin olema, kui ta oleks tulnd. Ma ütlesin talle küll, et kui tuled, siis tule, ära tühja mängi, seda ma ei armasta. Minul on plikadega ikka kohe tõsi taga ja seda nad tunnevad nagu haisust. Sina aga jää rahulikult siia, sest pole ühti.“
Indrek ei jõudnud veel õieti otsustadagi, kas minna või jääda, kui juba uks tasakesi avanes ja suurrätikusse mässitud kuju sisse lipsas. Ta seisatas silmapilguks nagu aru pidades, aga siis tõusis Metslang, kelle jalad ulatusid otse ukse alla, asemel istukile ja tõmbus kõverasse, nii et võis kätega haarata seisja. Sõnalausumata heitis see kätele alla ja langes asemele. Varsti varjas suurrätik kahte lamajat, ainult jalad paistsid pahkluust saadik.
Väikesesse ruumi asus vaikus. Ainustki sõna ei lausutud enam. Ainult aeg-ajalt kostis suurrätiku alt surutud naerukihin. Nii võimatu, kui see oli, ometi tundus Indrekule ajuti, nagu oleks ta seda naeru varemalt kuski kuulnud, ja ta kippus peaaegu uskuma, et ta tingimata seda naeru tunneks, kui see kostaks vähegi valjemini. Aga ei, see naer jäi vaikseks ja ta oli niisugune, nagu Indreku läheduses polnud naernud ükski naine. Ja kui ta viimaks jäi vakka, siis vaikiski ta nõnda, nagu polnud vaikinud tänini ükski naine. Jah, naine vaikis ja Indrek ei kuulnud tema hingamistki, aga sõber Metslangi hingamine kostis selgesti, väga selgesti, nagu mataks miski asi pisut tema hinge. Nõnda kestis see mõni aeg, siis sai ka sõber oma hingest võitu ja jäi kõik vaikseks. Indrek kuulatas peaaegu hinge kinni pidades, aga midagi ei kostnud enam kõrvu. Kui kaua ta nõnda kuulatas, mõni seda teab, aga vististi oli ta viimaks tukastama jäänud, sest ta tuli täiele arusaamisele sellest, et keegi ronis tema juurde asemele, keegi pehme ja soe. Ta tikkus Indreku ja seina vahele, tikkus tema käte vahele, toppis oma jalad ja põlved Indreku põlvede ja jalgade vahele,
