Kõige parem oli seda teha Metslangi väikeses soojas toas saiaahju taga, sest siia ei tulnud neid keegi eksitama. Pakk-kastidele oli siin pandud niinekoortest madrats ja peaaluseks noppimata sulgedest padi. Sellel asemel pikutades õppis Metslang oma tunde ja targutas ka Indrekuga naistest, käised üles kääritud, käed tagapidi pea all, silmad laes, nagu oleks see tema eluraamat. Ikka ja alati kinnitas ta:
„Naised ei taha midagi muud, ainult et aga käsitsi kallale mindaks. Kui sa seda ei tee, siis oled nende silmis tossike ja arg, oled memm. Mees peab käed külge panema, muidu polegi ta mees. Nii on nad kõik. Kui mina kusagilt teistsuguse naise peaks leidma, hakkaks ma teda tingimata armastama, ilmtingimata, aga ma ei leia teissugust.“
See oli Indrekule otse ilmutus, sest tema polnud õieti ühelegi naisele käsi külge pannud ja temale tundus, nagu polekski niisugust naist, kellele võiks käed külge panna.
„Meilt on paljud läbi käind,“ seletas Metslang teine kord, „küll vanemaid, küll nooremaid, aga kõik nad on ühesugused. Minu toa uksest on nad kõik sisse tulnud, otse sisse kippunud, kui aga mina ise olen tahtnud. Aga tulevad vahel tahtmatagi, pakuvad ennast, niisukesed on nad. Vahel arvan, et see ei tule, aga oota natuke, juba ongi siin.“
Indrek tuletas ja tuletas meelde, aga polnud ühtegi, kes oleks ka tema juurde tulnud, nõnda arvas ta. Ja ta hakkas endast palju vähem pidama, kui oma seltsimehest, kes lamas pakk-kastidel, suits hambais. Nõnda sai nende vahekorras tooniandvaks Metslang, kes nii sagedasti rääkis Indrekule sobitavalt:
„Oled sa meie äris käinud? Kuidas sulle see seal leti taga meeldib? Tahad, ma teen su temaga tuttavaks? Teine kord löö silm peale ja ütle mulle. Kõik muu jäta minu mureks.“
Aga Indrekust ei saanud ärisse minejat ega silma peale lööjat, sest kuigi ta sisse astus, et midagi tühja-tähja osta, siis muutus ta kurk äkki imelikult kuu-
