ja matemaatika vahekord. Seda ütlen teile kui sotsialist. Teine asi muusika. Igas leierkastiski on rohkem tõtt kui muinasjutus kolmest surnud vaalist, sest leierkastil on osa matemaatikast, mis on sfääride muusika. Kas saab muusikat tõestada? Ei! Muusika on tõestamatu. Aga matemaatika? On tema tõestatav? On keegi tõestanud aksioome? Näete, ka matemaatika on tõestamatu. Teda võib ainult õppida, kui on peaaju. Mina kasvatan teile matemaatilise peaaju. Selleks tulete täna õhtul kell viis minu juurde, sest mina tahan teist teha esimesed inimesed härra Mauruse kooli. Mõistate? Esimesed inimesed, kes taipavad, mis sadajalgne on pi ja mis ninasarvik logarütm. Kuulsite: kell viis! Mäe uulits 26. Kui ma kodu ei ole, astuge sisse: uks on lahti; oodake, kuni tulen.“
Sellega olekski tänane tund lõppenud, kui poleks kerkinud küsimus eratundide tasust. Selle üle taheti selgusele jõuda, aga ükski ei julgenud esitada härra Molotovile sellekohast küsimust. Viimaks tegi seda Indrek teiste pealekäimisel.
„Mis?! Mis te ütlete?“ karjus Molotov ja kargas kahe käega Indrekule rindu kinni. Ja kui see oli oma küsimust korranud, laskis õpetaja tal rinnust lahti ning möirgas talle otseteed näkku:
„Teie olete lontrus! Teie kõik olete lontrused! Härra Kurlov oli teile paras ja ka härra Maurus on teile paras! Ja mina, idioot, ütlen neile ilusti seltsimehelikult: kell viis tulge minu juurde. Astuge sisse, uks on lahti; oodake, sest mina tahan teile inimese jume anda, mina tahan teie otsaesiselt kustutada loomamärgi. Aga nemad: mis see maksab? Kuradite kurat! Kelleks te mind õige peate? Ja teie, seamolu, teie. Hall orikas, kas teil ei olnud häbi seda minult, oma seltsimehelt, küsida? Ei olnud häbi? Või ei pea teie mind oma seltsimeheks? Aga kuis ma saan siis teist inimesed teha, teie kaheharalised neljajalgsed? Kas hakkab keegi raha eest tegema loomast inimest? Isegi saksa professor ei tee seda, aga sakslane teeb raha eest juba kõik. Mina ammugi mitte, sest mina olen sotsia-
335
