alt välja tulla. Aga hoia oma nahk, kui sa peaksid klassi minema.“
„Eluilmas ei lähe!“ kinnitas Lible nähtavale ilmudes.
Nõnda kestis streik endist viisi edasi ja härra Kurlov istus üksinda klassis. Ja kuigi härra Maurus mõne poisi kinni püüdis ja tundi tiris, siis vastas see üksisõnu: „Härra õpetaja, mina täna tundi ei mõista.“ See oli kogu tarkus, mille Kurlov oma õpilastest välja pigistas. Nõnda jännati paar nädalat, siis lõppes õpetaja kannatus ja ta loobus õpetamisest härra Mauruse asutises. See oli ammuoodatud lahendus mitte ainult õpilastele, vaid ka direktorile, kuigi ta tegi väga kurva näo, seletades Tigapuule ja Indrekule kui eestvõtjaile:
„Teie olete targad inemised, aga teie ei tea, mis teie teete. Teie ajate härra Maurusel kõige targema koolmeistri ära. Aga mis peab see tark koolmeister nüüd ütlema? Kas ta ei pea ütlema, et härra Mauruse koolis mässatakse ja tehakse sotsialismust?“
„Aga ma ju ütlesin kohe, et see pole mäss ega sotsialismus, vaid ainult patronaadiõigus,“ seletas Tigapuu asjatundlikult vahele.
„Oli veel hea, et see patronaadiõigus,“ arvas direktor, „aga muidu oleks jumal teab mis. Siiski seda ütlen ma teile: õige ei ole see mitte, mis teie räägite patronaadiõigusest, sest kool ei ole kogudus. Kas kogudus õpib ladina keelt või algebrat? Ei õpi. Kogudus ei õpi ülepea midagi. Kogudus matab ainult surnuid, ristib lapsi ja peab pulmi, kui tema tahab jumalale suremata hingesid ja keisrile alamaid saata. See on tema asi. Noh, aga milleks siin see patronaadiõigus, kui on ainult lapsed ristida, surnud matta või pulmad pidada ja keisrile alamaid muretseda? Ei, selleks pole ühtegi patronaati ega tema õigust vaja. Hoopis teine asi on härra Mauruse kool, hoopis teine! Siin on algebra ja geomeetria, ladina ja kreeka keel, Pauluse teekonnad ja muud niisugused asjad. Sellepärast peab siin patronaadiõigus jääma. Ja nõnda võtsin ma teile uue kooliõpetaja — noore, ilusa, pika ja targa, veel targema
