Nõnda ei saanudki direktor teada, kumb on hull, kas tema või Tigapuu, ja sellepärast karjus ta üsna hullumeelselt edasi:
„Patronaadiõigus ja nemad ei tule klassi! Aga mina ütlen neile, ja minu aru on alles selge, härra Mauruse vana aru on alles selge, kui ta ütleb: patronaadiõigus ja kõik olgu klassis! Minu juures, jumal tänatud. maksab alles patronaadiõigus ja kes seda tänini pole teadnud, see saab seda teada. Kõige pealt saavad teada need pikemad ja targemad, need, kes kipuvad teisi õpetama. Minu majas valitseb alles kõrd ja subordinatsioon. Homme peavad kõik tunnis olema!“
Seega lahkus direktor. Ja et kell kuulutas tunni lõppu, ütles härra Schnellmann:
„Tuleval korral lähme siis siit edasi, ikka püha Paulusega, ikka Paulusega.“
Ja ta võttis oma testamendi ning läks härra Maurusele järele. Tema kannul astus Tigapuu, kes jäi uksele harkisjalu seisma ja ütles:
„Kõik jäävad klassi, sest meie seas on äraandja.“
„Mina mitte!“ hüüdis Lible.
„Just sina see oledki,“ vastas Tigapuu, „sest kes su käest küsis. Poisid, võtke ta kinni! Andke ta minu kätte!“
Aga juba oli Lible käpuli laudade all ja vilksas paigast paika, kuna ta ise karjus:
„Mina ei ole, mina ei ole!“
„Oled,“ ütles Tigapuu ja tahtis hakata põgenikku püüdma.
„Lase ta olla, mis sa tühjast,“ peatas teda Indrek. „On ju parem, kui vana kõik teab, meil enestel pole vaja seletada.“
„Äraandja peab oma palga saama,“ ajas Tigapuu vastu, kelle käed oleksid nagu kihelenud.
„Seni kui ta ise kaasa streigib, las ta olla,“ ütles Indrek. Sellega oldi üldiselt nõus.
„Mina streigin kaasa!“ hüüdis Lible laua alt.
„Hea siis küll,“ vastas talle Tigapuu. „Võid laua
331
