dagi meelde. Aga kui kogu klass rippus tema suletud silmade küljes, avanesid need äkki ja vahtisid kurja pilguga üle prillide õpilastele vastu.
„Tigapuu, miks olete puudunud matemaatikatundidest?“ küsis härra Maurus.
„Ega mina üksi puudunud, härra direktor,“ ütles Tigapuu.
„Vastake küsimusele: miks puudusite kolmest viimasest tunnist?“
„Terve klass puudus,“ vastas Tigapuu.
„Kas kuulete, kas kuulete?“ pöördus direktor õpetaja poole. „Teie olete tark inemine, teil on täis aru peas. Kas härra Maurus küsis selgesti või ei küsinud? Küsis selgesti. Väga hea! Tänan teid!“ Ta raputas õpetaja kätt. „Aga siis on ju see inemine seal, see Tigapuu, kellest härra Maurus on teinud juba peaaegu koolmeistri, siis on see seal päris hull. Sest mis ma küsisin? Kes mäletab? Kes võib korrata? Paas, ütelge teie, sest teie olete kõige pikem; teie sõnad kostavad hästi, teie sõber Tigapuu kuuleb siis õieti. Härra Maurust ta ei kuule, põrmugi ei kuule, sest härra Maurus on liig lühike, palju lühem kui see siin.“ Ja õpetaja poole pöördudes küsis ta: „Kas härra Maurus on lühem kui see inemine siin?“ ning saanud jaatava vastuse, jätkas ta: „Kuulsite nüüd: härra Maurus on lühem kui see pikk siin. Aga kas teab keegi selle pika nime? Härra Maurus on unustanud, sest temal on paremaid asju meeles kanda kui sihukse pika nime. Mis? Paas? Warten sie, warten sie.“ Direktor pani käe otsa ette, nagu tuletaks ta tõepoolest midagi meelde. Siis ütles ta: „Üsna õige! Selle pika nimi on Paas. Tema oli enne seal all, teate, kus istus kord see lätlane, see Pealõikaja, tähendab — see juukselõikaja. Härra Maurus pidas teda armu poolest, õpetas talle ladina keelt, et ta oskaks paremini päid lõigata. Tema järel tuli see pikk sinna alla. Aga nüüd istub ta siin, nagu oleks ta juba oma võla härra Maurusele tasunud. Võla ja selle protsendid! Aga see pikk ei ole seda mitte teinud. Tema ei taha ka härra Mauruse sõnu oma sõbra
329
