kestnud see kaua, sest trepilt kostis uuesti kobin ja läbi luugiprao vilkus valgusekiir.
„Poisid, valge!“ hüüdis keegi ärksam.
Järgmisel hetkel kerkis luuk ja nähtavale tuli härra Ollino valge pea. Värisev küünlatuli heitis vooditele ja nende vahele pelglikku helki.
„Mis see siis peab tähendama?“ küsis Ollino. „Kas siin ei kõlistatud?“
„Pole meie midagi kuulnud,“ vastati mitmelt poolt korraga.
„Homme, tähendab, peab kõvemini kõlistama,“ arvas Ollino.
„Kõvemini ja kauem,“ arvas keegi vastu.
„Just nii,“ kinnitas Ollino. „Aga nüüd maast lahti, maast lahti!“ kordas ta käskivalt ja hakkas magajatelt vaipu kiskuma.
„Härra Ollino, üks silmapilk veel,“ palus keegi väike poiss, hoides vaipa kõvasti kurgu all kinni. „Ma ainult sirutan natuke.“
„Ei ole aega,“ vastas Ollino. „Välja ja pesema!“
„Külm on, ei või, lõdisen teki allgi,“ ajas poiss vastu.
„All on külm vesi, see annab sooja,“ lohutas Ollino ja ta ei andnud enne rahu, kui poisid olid viimseni voodist väljas. Üksteise järele kadusid nad läbi luugi, et minna alumisele korrale, kus asus pesemisruum. Kogu maja näis värisevat uniste ja hoolimatult kolistavate jalge all.
„Tasa seal!“ hüüdis härra Ollino luugiaugust poistele järele. „Nagu oleksid teil rautatud kabjad jalge otsas!“
Aga kolistavate sammude oja voolas ikka madalamale ja täitis kogu maja häiriva eluga.
„Võiks ju üleval pesta, siis poleks vaja nõnda kolistada,“ lausus Indrek oma eelminejale.
„Vesi raske kanda, pealegi külmetab ta talvel Siberis ära,“ vastas see.
„Ah nii külm!“ imestas Indrek.
„Külm!“ vastas teine. „Vana pakane ise.“
„Kuidas seal siis magada?“ küsis Indrek ebalevalt.
31
