pidi Indrek seal oma pambu kõrval seisma, palitugi seljas, sest midagi ei tohtinud inimene enesega enne teha, kui härra Maurus tahtis temaga rääkida rahast; pidi seisma ja vaatama ning kuulama, kuidas härra Maurus lahendas lõhnadeküsimust.
„Kes siin oli? Kes siin käis?“ päris ta ja aina vedas haisu, pistes nina ühe, teise ja kolmanda juurde. „Miks on aknad lahti? Kes tegi aknad lahti?“
„Tigapuu,“ vastati kooris.
„Ahaa!“ hüüdis härra Maurus. „Kutsuge Tigapuu siia!“
Ja kui see oli ilmunud, astus ta ligi, nuusutas tema riideid, laskis teda enesele näkku puhuda, müksas teda siis rusikaga rindu ja karjus:
„Du Schinder! Wo warst du?“
Aga kui Tigapuu kohe ei vastanud, karjus direktor edasi:
„Mis magusad haisud need on? Kust saite need haisud?“
„Käisin tuttava üliõpilase juures, see elab oma naisega, võib-olla sealt,“ seletas Tigapuu.
„Kes on see niisuke tuttav üliõpilane, kes elab niisukse naisega? Mis on tema nimi?“
„Ma tema nime ei mäleta,“ vastas Tigapuu.
„Kuis, kuis?!“ karjus direktor. „Tuttav üliõpilane, elab niisukse naisega ja nime ei mäleta?! Meie Tigapuu ei mäleta naisega üliõpilase nime!“
„See on vürsti sõber, sellepärast,“ vastas Tigapuu.
Nüüd nõuti ka vürst kohale ja sellegi nuusutas härra Maurus otsast otsani läbi. Imelikul viisil lõhnas Kaukasuse vürst just samuti, nagu meie oma Tigapuu, ainult selle vahega, et tema teadis selle üliõpilase nime, kes elab oma lõhnava naisega, ja Tigapuu ei teadnud.
„Aga see siin on minu maja ja minu majas maksab niisugune püha kõrd, et ükski minu poiss ei tohi minna sõbra juure, kel on nii lõhnav naine, sest muidu toob ta ka minu majja naise lõhnad,“ seletas härra Maurus nüüd ja lisas ähvardades juurde: „Aga ma kuulan järele, kas teie sõbral on nii lõhnav naine; seda teen ma,
