vaist udaraist sorises lüpsikusse, mitte aga vasikate suhu, nii et Vargamäe Mari oleks täna ehk naerusuul magamagi heitnud, nagu polekski ta enam siin perenaiseks, vaid tüdrukuks, mis põlves ta kunagi aina lõõritas laulda. Aga siis juhtus nõnda, et kui lüpsik oli parajasti täis saamas, värisev helevalge vaht tõusis juba üle lüpsiku servade, tõstis Päitsik oma mudase jala ja virutas lüpsiku ainsa hoobiga ümber, sest hommikul oli Mari jätnud tema lõhkenud nisad rasvamata.
„Ennem oleks võind selle piima põrsad või vasikad saada,“ lõpetas Mari Päitsiku siunamise ja lisas õpetlikult juurde: „Seal ta nüüd on see vanainimese rõõm ja naer: piim maas ja kõik ilma. Mine naera ja rõõmusta veel!“
Ja nõnda ei saanud Vargamäe Mari ka sel pühapäevaõhtul naerusuul magama.
