„Minust poleks niikuinii suurt asja,“ arvas Indrek.
„Ega ma ei mõtlegi ju, et sa peaksid koju jääma, ma räägin muidu, et sinusugune kuluks meil ära. Peab läbi ajama; mis üle jõu, jääb tegemata.“
„Oled muidugi juba küllalt üle jõu teind,“ ütles Indrek nagu isa lohutades. Isa mõistis seda ja vastas peaaegu härdalt, nagu oleks ka tema õueväravas pihlaka all kuulanud maailma kumedamaid kelli:
„Usu, poeg, siin ilmas peab ikka üle jõu tegema, kui tahad midagi kätte saada. Ja isegi siis on vähe, isegi siis ei saa seda kätte, mis tahad.“
*
Kirikulised olid enamasti kõik juba Vargamäe Eespere õueväravast mööda läinud kodu poole tagasi, kui Indrek oma pambu võttis, et minema hakata.
Ema käis juba ammugi hädalise näoga lahkuva poja ümber, nagu tahaks ta midagi öelda või nagu ootaks ta, et see temale midagi erilist ütleks. Aga poeg vaikis ja ka emal ei tulnud sõnad suust. Alles siis, kui poeg oli juba õueväravast väljas, kui väravgi oli juba haaki pandud, nii et Indrek pöördus juba minema, sai ema läbi väravapulkade selja tagant öeldud:
„Indrek, kas sa siis ikka tõesti neid särka omale selga ei pane, kui ma nad valmis teen?“
Kustki oli äkki ka Liine ema kõrvale ilmunud ja ka tema rääkis väravapulkade vahelt, kuna ta ise oli juba ema pikkune, pisut pikemgi, nagu Indrekule paistis, ainult silmad samuti pruunid.
„Tead, mis me tegime,“ kuulutas ta nagu suurt imet. „Me mõõtsime riide pooleks, täiesti pooleks, minule ainult natukene rohkem, üsna natukene. Kumbki saame kaks särki. Oled nõus? Tuleb ilusasti välja! Sa muidugi ei usu? Aga tule ise vaata, tule aita!“
Ja juba oligi värav haagist lahti, värav isegi pärani ning õde venna käes kinni, et vedada teda tagasi õue ja õuest aita, kus seisid ühes seinas silgu- ja lihatünnid, suur raiepakk ja seintel igasugused tarbeasjad, teises seinas üks väiksem, teine suurem kirst, mis kirjatud ja krägiseva kaanega. Selle viimase tõstiski Lii-
