tand, kui ma kandsin viha sinu kange isa, tema poegade ja tütarde ning ka sinu enda vastu; sest ma ütlesin oma mesilasele, kui sind oma metsas nägin: vuata, sa mu metetooja, sealt tuleb teispere hobusevaras. Aga just siis hüppasidki sa üle mu kruavi, nagu oleks sa seda linnas õppind, ja hüüdsid heleda jaalega: „Tere, teispere isa!“ Miks sa tegid nõnda, oh noormees? Miks sa tegid häbi selle vaese vanamehele, kes elatab end oma mesilase kätetööst? Ütle, oh kallis noormees, oma nuabrivanamehele, oma vänge isa kange vingamehele, miks tegid sa seal kruavikaldal nõnda, kui paistis päikene?“
„Sellepärast, et ma ei olnud hobusevaras,“ vastas Indrek naljatades.
„Õige!“ hüüdis Pearu, „sa polnud hobusevaras. Ja ega sust suagi. Aga kui sa vahel Vargamäele tuled, siis tea, terve mu krunt on sinu ees lahti. Ja kui sa mind kusagil näed, mind vaest vanameest, eemal kaugelgi, siis ära mine minust mitte mööda, vaid ikka tereta. Hüüa eemaltki mulle: „tere, teispere isa!“ ja ma tahan oma poegadele-tütardele öelda, et ka nemad sinu isa nõnda teretavad. Ja sest ei pea midagi olema, et tema ei võta minu poegade-tütarde tervist vastu, sest neil pole nii heledat jaalt, kui on minu vänge nuabrimehe tütardel-poegadel. Sest ainult kadunud Krõedal oli niisuke hele jaal, kui ta oma suu lahti tegi ja…“
Kirjutaja viis Pearu minema, sest muidu ei saadud sel teisel kohtamisel jutule kuidagi lõppu.
*
Pärast lõunat läks Indrek Hundipalule, sest ristiisa oli tahtnud teda näha, kui ta peaks linnast välja ilmuma.
Tiit koperdas parajasti pinumaal, kui Indrek Hundipalule jõudis, ja nõnda istusidki nad kahekesi sinna päikesepaistele.
„Vanainime armastab päikest,“ ütles Tiit, „sest vanainimese veri ei jõua muidu enam soendada. Vanainimese veri on külm, hakkab juba tarretama.“
