Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/289

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

gija ees, ja kuulsid sa, et ta ütles minu vaese vanamehele, kes tahab end elatada sinu kätetööst, oh mesilane, et ta ütles suure ja heleda jaalega: „Tere, isa!“ Tead sa, mu poeg, mu kalli nuabrimehe poeg, mis ma siis mõtlesin, kui sa mind nõnda teretasid minu enda kruavi kaldal, sest see on minu kruav, kruavi muldki on minu mua peal? Siis ma seal mõtlesin, et: Oh vägede Jehoova, see on va õndsa Krõeda jaal, justament tema õnnis hele jaaleke, mis mind seal teretab oma hinge südamega. Aga meie oleme tema juba ammugi maha matnud ja mina ise tegin temale teed, et tal oleks puusärgiski siledam sõita ja lahkuda oma Vargamäe armsatest eluhoonetest, kus ta sai küllalt raputada ja vintsutada. Aga vana Andres, sinu isa, pani mulle seda pahaks, sest õnnis Krõet oli tema esimene naine ja Vargamäe perenaine ja teist niisukest ei tule teps enam. Aga mina ei ole mitte veel oma esimest naist tema patu pärast tapnud ega maha matnud, sest temal on kõva kont ja jämedad jalad ning tema peale ei hakka miski. Tema elab kõik mu märad ja lehmad üle ja kes loeb küll kõik need utekesed, mis ta niit! Nõnda mõtlesin ma seal kruavikaldal oma mesilase ees ja ütlesin Eesuse Kristuksele: Oh Imaanuel, seal see kallis nuabrimehe poeg nüüd teretab mind heleda jaalega, aga ometi pole ta õndsa Krõeda poeg, sest Krõeda suritee silusin ma enne kui see mees sündis, kes tuleb üle kruavi minu metsast. Miks teretab ta siis mind ja ütleb: „Tere, isa!?“ Ja mu meel sai haledaks ning ma tegin oma suu lahti selle mudapajupõesa ees ja tõstsin oma jaale, kui ütlesin: „Imelikud on sinu teed, oh Kürjeleisson, sest mina hüüdsin seda noortmeest, kes räägib Krõeda jaalega, hobusevargaks, aga tema nimetab mind isaks, nii et mina olen hobusevarga isa. Ja vuata, Indrek, sinu isal oli mullu sügise jumala vaim peal, kui ta mulle kõrtsileti ääres ütles: seesinane noormees peab kuulutama tõde ja õigust. Ja nüüd oled sa seda mulle kuulutand seal soos kruavikaldal pajupõesa ees ja mesilase kuuldes, kui ma ajasin temaga juttu, nagu oleks ta mu lunastaja, ning sa oled mind oma isaks nime-

289