lähemal, kuulsid ehk, mis seal ka kuulda on; kas on jälle mõni sõda tulemas või?“
Aga Indrek polnud midagi iseäralikku kuulnud.
„Hundipalu, tema ikka teab, sest temal käivad need lehed ja muud asjad, aga ma’p pole teda juba ammugi näind ja sellepärast ei tea midagi,“ seletas Pearu edasi.
Sellega nende jutt lõppeski seks korraks, sest Indrek ütles „head päeva“ ja jätkas oma teed. Pearu jäi endisele paigale „rehnutti“ pidama, jalas „venelased“, mille sääred alla langenud, seljas kuub, hõlmad lahti ja särgikaelus nööbita, nii et päike paistis karvasele rinnale.
Aga Indrek kohtas Pearut veel kord suvel, nimelt vallamajas, kirjutaja juures, kus „nuabrimehel“ oli tähtsaid õiendusi, nii et pidi rüüpama kirjutaja eluruumides küll naiste ja meeste pudelist, mille tõttu jutukõma aina kõvenes. Ja kui see läks sedavõrt valjuks, et Indrek kuulis seda juba läbi paari seina ja ukse, alles siis tuli Pearu ka Indreku jutule.
„Tere kua, nuabrimehe äbarik!“ hüüdis ta Indrekule kätt sirutades, mille see vastu võttis ja kuidagi ei suutnud hoiduda piinlikust tundmusest, et Pearu sõrmed polnud sugugi könksus, nagu tema isal. Kaua hoidis „nuabrimees“ noormehe kätt, keda nimetas mõni teab miks veelgi paar korda äbarikuks. Ise rääkis ta nõnda:
„Mullu sügisel ütlesin kõrtsis sinu isale, oma nuabrimehele, selle vänge vanamehele, väga vängele, sest mina ise olen vänge ja kuis siis minu nuabrimees läbi suab, kui ta vänge ei ole, — nii et ma siis ütlesin selle vänge vanamehele, va Mäe Andresele, kui ta oma meremõrtsuka, selle noore Andrese, sinu kalli venna, õieti öelda, poolvenna, kroonu viis, sellesama, kes kevadel käis minu kruavi tammi lõhkumas, kui ma loodheinamuad tegin, tead isegi, seal Jõessaare mail, — just sellesama meremõrtsuka saatiski vana Andres kroonu, ja siis ma talle ütlesingi, ütlesin lausa jonni pärast, et aga teda kiusata ja nokkida, ütlesin: Nüüd suatsid ühe poja kroonuküna närima ja teise linna hobusevargaks õp-
287
