kivate lehtedega, mida Indrek peab tahes või tahtmata puutuma, nagu silitama. Pahema käe otsas on tal ikka veel saapad, parema käe sõrmed haaravad värskeid, mahlaseid ja nagu vaiguseid lehti, mis hakkavad käe külge ja rebenevad okstelt. Millegi pärast on nii hea kiskuda puilt ja põõsastelt nende elumahlaseid udemeid ja tunda, kuis nad elumahlastavad su käegi, kui surud nätsked lehed peos ühiseks hulgaks — õrnroheliseks palliks, millega hakka kas või mängima, nagu oleks ilm täis rohelist rudisevat sula lund.
Nõnda huupi minnes jõuab ta uuesti rajale ja näeb seal natukese maa peal Pearut seismas kraavikaldal. Indrek mõtleb esiti üle kraavi hüpata ja otseteed edasi minna, nagu ei paneks ta naabermeest tähelegi, aga siis hüüab ta äkki, endalegi nagu ootamata:
„Tere ka, teispere isa!“
Pearu pöördub tema poole ja Indrek näeb, et tema vanas ja murelikus näos — jah, täna näeb Indrek, et ka Pearu nägu on vana ja murelik, sootuks vana ümbritseva rohelisuse kõrval — et tema näos ilmneb naeratus ja nagu tänulik mahedus. Silmist on ajuti välkuv valge täiesti kadunud, silmad on päris sinised, kui ta ütleb:
„Näeh, teispere Indrek ka linnast välja lastud.“
„Ilus ilm ajab välja,“ vastab see.
„Nojah, ega kevadel põle see linnaasi veart enam ühti, hakkab haisema ja tolmama. Aga näe mul siin, kui paks ja tihe.“
Ja ta näitas käega sinnapoole, kust Indrek oli tulnud.
„Pean rehnutti,“ jätkas Pearu, „kuidas seda siin kruavitada, et vesi õieti ära jookseks, sest see on metsamua. Sinu isa kruavitab kangesti seal teises kandis, aga mina tahan siin hakata, sest siin on see õige metsamua.“
Sellele ei osanud Indrek midagi vastata ja kui Pearu oli tükk aega oma „metsamuast“ seletanud ilma mingit vastust saamata, viis ta jutu teisale, öeldes:
„Sa elasid nüüd linnas, seal lehtede ja seitungite
