tasse oma hingeõhku ja kuula — juba hakkabki susisema. Ning mis siis enam! Siis on ta käes! Oota ainult malakaga. Aga niisugust koera ei ole ju. Teda pole ei neil, ei teisperel, ei Aasemel, ei Ämmasool, Sooväljal ega Hundipalul. Pole sellest ka kuulda olnud Raval, Kukessaarel ega sealpool suuri metsi, kus algab välimaa. Kassiarul oli, aga seegi läks hulluks. Rappis usse, kuni kaotas aru, sest jumal ei tahtnud, et Kassiarult kaoksid kõik ussid: pole enam midagi, millega oma patud andeks saada, aga kui on ussid, siis pole muud, kui mine enne vihma sohu, löö uss maha, ja üheksa pattu ongi andeks antud. Kui õnnestub, tapad kaks või kolm ussi ja siis on kaheksateist või kakskümmend seitse pattu andeks saadud. Aga palju sel inimesel neid patte ikka on, nii et ussidest jätkub rahva lunastamiseks.
Nõnda on lugu ussidega ja seda teavad Tiiu ja Kadri väga hästi. Teavad ka, et Kassiarul oli viimane ussimurdja koer, nimega Loki. Ja nüüd pole enam kuski tema sarnast, sest nüüd pole enam endine aeg — ka seda teavad Tiiu ja Kadri. Sellepärast otsivadki nad abi vennalt, kes tuleb otseteed linnast koolist, sest kustki peab ometi abi saama. Aga et vend ka ei tea paremat, siis on õed pisut pettunud ja Indrek saab tagasi oma seletamatu nukruse, mis ajas ta esiti ülalt väljamäelt alla sohu ning jõe äärde.
*
Välja äärde viimaks tagasi jõudnud, hakkab Indrek selle ümber ringi tegema. Piiriaia ees ta mõtleb pisut, mõtleb kogu riidu ja kohtukäimist, mis piirid Vargamäel sünnitanud, aga siis ronib ta temast üle Oru krundile. Sellel paigal siin pole ta juba ammugi käinud ja, nagu oleks see millegi pärast tähtis, hakkab ta meelde tuletama, mitme aasta eest see sündis. Tuletab ja tuletab meelde, urgitsedes mälestusis, ja ei pane tähelegi, kui paitavalt ja pehmelt kahisevad noored lehed randemaa leppades ja kaskedes. Ebateadlikult kaldub ta põllu äärest kaugemale, kaldub jällegi peaaegu sohu, kus kasvavad siin-seal mudapajud oma nooljate ja läi-
285
