„Mis sina ise mineval talvel õppisid?“ küsis Indrek vastu.
„Vene keele tähti,“ vastas Kadri. „Ega siis linnas tähti õpita.“
„Kas mina õppisin tähti,“ ütles nüüd Tiiu, „mina õppisin ju sõnu.“
„Siis linnas õpitakse ka tähti ja sõnu,“ imestas Kadri.
„Ainult tähti ja sõnu,“ vastas Indrek oma väikesele õele sootuks nukralt.
„Ja ikka vene keeli?“
„Ka saksa ja ladina keeli.“
„Mis keeled on veel olemas?“
„Inglise ja prantsuse,“ arvas Tiiu.
„Aga veel?“ mangus Kadri vennalt.
„Hirmus palju veel,“ vastas see.
„Ütle mõni, ütle mõni niisuke, mida ma pole enne kuulnd.“
„Hollandi.“
„Seda olen kuulnd!“ hüüdis Tiiu võidurõõmsalt.
„Herero,“ ütles Indrek.
„Seda ei ole,“ kinnitasid mõlemad õed.
„Aga kas niisukest keelt on, mida pole kuulnd sina ega koolmeistergi?“ küsis Kadri.
„Küllap on,“ arvas Indrek.
„Kudas peaks küll olema niisukse keele nimi?“ imestas Kadri. Aga sellele ei osanud vastata ei Tiiu ega Indrek, nii et nad olid kõik kolm ühesugused rumalad. Sellepärast võis Tiiugi istuda suure venna kõrvale mättale ja võis asetada oma pruunid sääred venna valgete kõrvale päikese kätte.
„Vaata, Indrek, oma ja meie jalgu,“ ütles ta. „Nagu kuradi käpp ja jumala käsi.“
„Nagu kuradi käpp ja jumala käsi,“ kordas ka Kadri naerdes ja oma jalgu venna jalge kõrvale seades. Jalgadest läkski neil nüüd päris jutt lahti. Kadri näitas vennale kõige pealt oma suurt mädamuhku päka alla, mille pärast ta niipalju nutnud ja öösiti uneta aelnud, sest et ei aidanud ei tee-, kärnaoblika- ega kobru-
283
