„Aga muidugi, lambad ja lehmad surevad ka enne,“ ütles Tiiu elutargalt, kuigi õde oli küsimuse esitanud mitte temale, vaid vennale, kes seadis enda kõrgele ja kuivale mättale istuma, nii et jalad oleksid päikesepaistel.
„Kas see on tõsi?“ kordas Kadri küsimust ja astus otse venna ette.
„On küll,“ vastas Indrek.
„Aga hobused? Kas nemad surevad ka enne kui meie?“ jätkas Kadri pärimist.
„Nemad ka,“ kinnitas Indrek.
„Ja sead?“
„Sead samuti,“ ütles Indrek.
„Nii et meie elame kõige kauem,“ järeldas Kadri. Ja enne kui Indrek jõudis temale öelda, et mõned loomad elavad siiski kauemini kui inimene, küsis ta poolsaladuslikult:
„Aga kodukäijad? Kui kaua elavad nemad?“
„Kodukäijad?“ kordas Indrek üllatatult.
„Just,“ kinnitas õde ja kratsis ise oma pruuni paljast säärt. „Kas nemad elavad kauem kui meie?“
„Kodukäijaid ei olegi,“ ütles Indrek viimaks.
„Miks ei ole,“ vaidles Kadri vastu, „ema ütles, et on.“
„Vähemalt pole neil liha ega luid,“ seletas Indrek.
„Aga mis neil siis on?“ küsis Kadri.
„Seda mina ei tea,“ vastas Indrek.
„Aga ema ütleb alati: las tuleb Indrek, küsi tema käest, küll tema teab,“ rääkis Kadri ja vahtis oma pruunide silmadega tõsiselt vennale otsa.
Nüüd ei saanud Indrek muidu, kui võttis õe tuule ja päikese pargitud kätest kinni ning tõmbas ta oma põlvile.
„Kas sa oled kuulnud, et üks loll võib rohkem küsida kui üheksa tarka vastata?“ ütles ta siis õele.
„Ema ütleb sedasama,“ naeris Tiiu ja astus ka lähemale.
„Aga mis seal linnas siis õpitakse, kui sa seda kodukäijatest ei tea?“ küsis Kadri.
