kui et ta läks kolinal uksest välja, nagu oleks tal ei tea miks häbi või piinlik.
Indrek tundis enda kodu omaste keskel äkki võhivõõrana ja nagu vihaalusena. „Seda see koer öösi nii väga mulle kallale kippuski,“ mõtles ta. Isegi see maastik, mille ümbritsedes ta öösi oli kõndinud ja ilutsenud, paistis nüüd võhivõõrana, sest kui ta oleks tahtnud sellest siin kõnelda, siis oleks teda sama vähe mõistetud nagu neid tassikõrvugi, mida ta kandis põuetaskus siidpaberisse mässitult. Kägu võis kukkuda ööd läbi, soolinnud võisid karjuda kui meeletud, pääsukesed võisid vidistada varahommikust hilise õhtuni, sest päike karjatas sinises taevas roosakas-valgeid pilvi, aga inimestel polnud sellega asja, sest neil oli oma tegemine, omad mured.
Peale keskhommikut läks Indrek mööda karjatänavat alla kopli. Talvel hagudeks raiutud lepiku alt tulid nähtavale igal pool noored kuused.
„Lepiku asemele võib tõusta siin kuusik,“ lausus ta endamisi, nagu oleks see talle suureks uudiseks.
Piirikraavi nähes, mis jooksis nöörsirgelt läbi Jõessaare jõkke, tõusis tal tung seda mööda minna. Aga kraav oli hirmus kokku vajunud ja kevadine vesi mitmes paigas tema kaldad õõnestanud ning poristanud, nii et Indrek pidi saapad jalast võtma ja püksisääred üles käärima. Ta oli alles hiljuti seda teed käinud, aga kuidas oli kõik vahepeal teiseks saanud! Või pettis teda tema mälu? Oli ehk tema ise rohkem ja kiiremini muutunud kui see piirikraav ühes oma poriste kallastega?
Vaikides kõndis ta kuni jõeni. Aga siin heledas rohelisuses ja pimestavalt sädeleva veepinna kirguses, kus siiraviiralesid väsimatud pääsukesed, tõusis tahtmine häälitseda, nagu hakkaks ta kaasa elama lindudega. Hõikas kord, hõikas kaks, nagu loodaks ta kustki vastuhõiget, aga ei olnud jõeääres praegu muud vastajat kui aga hallid küünid, mis seisid ebakorralikus reas mõlemal pool jõge kõikjal, kuhu aga ulatus silm, kadudes lõpuks päikesehelendusse ja õhuvirvendusse.
