ta hukka läheb, et meie, vanad, ta hukka ajame, teid oma halva eeskujuga põhjalikult ära rikume, siis peate ohjad pingul pidama. Teie istute Kristuse süles, mitte meie, vanad, ja kui…“
Slopašev ei saanud lõpetada, sest härra Maurus astus klassi. Aga ta oli nähtavasti väga üllatatud, et siin valitses täielik rahu, kuna teistest klassidest kostsid ikka veel üksikud paugud ja hulgalised karjatused. Tema teada pidi olema otse vastupidi. Sellepärast polnud tal aega siin enne peatuda, kui oli rahu jalale seatud kogu majas. Alles siis tuli ta uuesti tagasi ja ütles kurikavalalt:
„Härra Slopašev, täna juhtus minuga imelik asi, väga imelik asi.“
„Mis siis?“ küsis Slopašev nagu uudishimulikult.
„Kui ma voorimehega mürinal üle silla sõitsin, kuulsin ma äkki hirmsat müra ja kisa. Ma ütlesin siis voorimehele: „Härra voorimees, kas teil on head kõrvad?“ Ja voorimees pidas hobused kinni ning ütles: „Miks saksad seda küsivad?“ Mina vastu: „Härra voorimees, on teil head kõrvad või ei ole?“ Nüüd ütles see voorimees: „Pole teised suuremad asjad, üks alati lukus ja teine ajab pilli.“ Siis küsin mina: „Härra voorimees, kas kuulete midagi?“ Ja tema vastab: „Nagu kuuleks midagi.“ — „Mida te kuulete, härra voorimees?“ pärisin ma. „Üle jõe vist jälle loomaaed, nagu mullugi,“ ütleb mulle see poolkurt voorimees. Ja teate, mis tegin mina? Ma tulin voorimehelt maha, maksin ta kinni ja andsin lisaks kahekümnese selle eest, et ma temaga lõpuni ei sõitnud, ning ütlesin: „Tänan väga, härra voorimees, aga kahjuks ei saa ma teid tarvitada, sest teie pole päris kurt. Mina võin oma maja ette sõita ainult üsna kurdi voorimehega, muidu hakkab mul häbi.“ Nõnda tulin ma jalgsi. Ja kui ma kodu hakkasin küsima, siis ütlesid kõik: „Härra Slopašev teab.“ Ning nüüd tahaksin ma teada, mida teie teate?“
„Härra Maurus,“ ütles Slopašev, „teie panete mu klassi ees piinlikku seisukorda, sest ma ei tea midagi
