kuju haampalgi tagant uuesti ja vehkles oma valgete ihuliikmetega Slopaševi vesistunud silmade ees, mida tõttasid nüüd katma ja hõõruma mõlemad käed korraga.
„Ometi hakkab see jälle,” lausus ta siis endamisi.
„Mis hakkab jälle?“ küsisid õpilased.
„Teie ei saa sellest veel aru, lapsed, teie pole veel sinnamaale elanud,“ ütles Slopašev nukralt.
„Meie saame kõigest aru, kui teie seletate,“ vastasid poisid.
„Ei, ei, lapsed,“ ajas Slopašev vastu, „enne Puškin, siis see.“
Jällegi hakkas ta kõnelema, aga enam ta ei saanud endist ekstaasi ega meeleliigutust kätte, nagu ei kõnelekski ta maailma suurimast ja geniaalsemast luuletajast. Ainult hääl katsus paar korda kuke moodi laulda, nagu see sündis ikka, kui Slopašev sattus tõelikku vaimustushoogu. Seda tühipaljast hääletempu võttiski vaim, kes piilus haampalgi taga, uue tõsise vaimustusena ja julges jällegi laskuda alla Slopaševi silmade ette karglema. Aga nähtavasti ajasid mehe selgemad silmad vaimule hirmu peale, sest ta tahtis ülepeakaela põgeneda, kuid takerdus ei tea miks silmapilguks haampalgi serva taha ning nõnda oligi ta järgmisel hetkel härra Slopaševi peos, kes katkestas poolel sõnal oma kõne suurimast ja geniaalsemast kirjanikust ja möirgas otse lõvihäälega: „A…a! O…o! Mis see on?“ Ja enne kui ükski jõudis sõnagi seletuseks lausuda, oli see väike valge papist vaimuke, kelle ihuliikmed vehklesid ainult niitide abil, mis seisid otsapidi Lible käes, puruks kistud ja klassile näkku paisatud. Ainult irvitav molu jäi veel oma niidi otsa kõlkuma. Seega oli siis kogu ettevõte paljastatud ja nagu võidurõõmsalt karjus Slopašev:
„Tean! See oled sina, Piilu! Sinu käed on laua all!“
Nende sõnadega kargas ta oma raske kehaga kateedrilt, et minna Piilut püüdma. See oligi silmapilk, kus see õige sünnipäevavaimustus valla pääses. Sest
