Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/255

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ma juba lähen, aga kui põrgus on lihasilm, siis sinna, tingimata sinna.“ Ütles ja läks.

„See laps tapab viimaks minu ja ka iseenda, nagu ta sündides tappis oma ema,“ kaebas pr. Malmberg Indrekule. „Mis ta kõik teada tahab!“ Selle poolest on ta oma emasse. Minu kadunud õde oli ka niisuke: muud kui aina küsib. Ja küsimusedki on neil peaaegu samad. Kas te võite arvata, mis ta täna mulle ütles? Kas armastuse kätte võib ära surra, puhta palja armastuse kätte? Just tema sõnad. Ja tema ema viimane küsimus oli surres — sest minu kätel suri ta, mina olin vanem, tema noorem, nii et ta otse minult endalt küsis: kas see on nüüd armastuse surm? suren ma armastuse surma? usub minu mees nüüd, et ma teda armastan? Usuvad teised? Minu õde oli nimelt oma mehest palju noorem ja sellepärast ei uskunud keegi, härra Maurus isegi õieti ei uskunud, et Miralda teda armastab. Surisängil kinnitasin ma küll õele, et nüüd usuvad kõik ta armastust, kõik, sest mis sa surijale ikka ütled! aga jumal neid inimesi teab. Mõnikord näib, et inimesed üldse ei tea, mis on armastus. Naisedki ei tea, meestest rääkimata. Nemad hoolitsevad küll oma naise eest ja on hirmus armukadedad, aga mis armastus on, seda nad ei tea. Armastus pole see. Armastus oleks peaaegu nagu kurjus. Seda nägin oma õest, sest tema armastas oma meest tõesti. Aga niipea kui mees tema väiksematki tuju ei täitnud, sai ta kohe kole kurjaks, otse tigedaks, lubas mehe tulise ora otsa pista, ta peeneks jahvatada ja tuhaämbris prügikasti viia. Seal on vana mehe koht, kui ta ei armasta — ütles ta. Noored muidugi ei armasta, sest need ootavad, et neid armastataks — rääkis ta. Vanale läksin just selleks, et tema mind armastaks. Ta armastab ju — lohutasin mina teda — aga ta ei suuda ju kõike täita, mis sa nõuad. Mis armastus see on, mis kõike ei suuda, vastas õde mulle. Õige armastus võib kõik. Õige armastus võib valetada ja varastada, röövida ja tappa, õige armastus võib koera viisil haukudagi. Nõnda ütles ta ja hakkas ise naerma, sest tal tuli elavalt silmade ette, et kuis see

255