selles Õnnistegijas siin altaril. Kummardagem seda elavat vaimu ja palugem surnud liha eest.“
Selle peale pööras pastor selja ja laskus põlvili, temast paar astet madalamal härra Maurus, kelle eeskujule järgnesid ka kasvandikud. Aga venis pikk silmapilk, enne kui vana pastor hakkas kõnelema, nagu oleks tal pisut jõust puudus. Indrek oli kahevahel, et kas pastor üldse midagi rääkima hakkab, vaid igaüks peab ehk ise paluma. Sama kahtlus näris nähtavasti ka teisi, sest Indrek kuulis, kuis Vainukägu, kes tema kõrval põlvitas, hakkas „Issameiet“ lugema, ja tema arvas heaks selle eeskuju järele talitada. Aga ta ei jõudnud „Issameiega“ poole pealegi, kui pastor oma vana ja väsinud suu avas, et rääkida. Nõnda jäigi Indrekul tema palve pooleli, samuti vististi ka Vainukäol, sest polnud viisakas kirikus omaette palvetada, kui pastor palvetab kõigi eest.
Ei tea, kuidas see tuli, aga kui Indrek neid kahte meest, kes mõlemad vanad, seal altari ees nägi ja kui ta kuulis ühe imelist kõnetooni, mis lauselõpus langes sügavale alla, nagu läheks ta põrguhauda, jah, kui ta seda kuulis ja kuidagi imelikult tähele pani, et teine, kes alati armastas kõnelda, nüüd hoopis vaiksena põlvitab — just see vaikus mõjus nagu veel rohkem kui teise kõnetooni põrguhauda laskumine, — siis valdas teda äkki mingisugune seletamatu härdus. Vaevalt-vaevalt suutis ta pisaraid kurgust tagasi tõrjuda ja sedagi ainult sellepärast, et häbenes teisi — kaasõpilasi ja Ramildat, kes oli ühes tädiga ilmunud koorile. Jah, isegi Ramildat häbenes Indrek ja kartis tema naeru, nagu võiks see ülalt koorilt näha, kas tema, Indrek, nutab altari ees põlvitades, selg koori poole, või ei nuta ta mitte. Aga kui lõpuks üles tõusti ja Indrek nägi, et niihästi õpetaja kui härra Maurus silmi pühkisid, siis oli tal kahju, et temal polnud põhjust sedasama teha. Kirikust lahkudes oli tal tundmus, nagu oleks ta ilusaima silmapilgu oma elus ise rikkunud ja nõnda läks ta koju palju nukramana kui ta sealt tulnud.
