gused. Siia oli kogutud teateid vargustest eesti, vene ja saksa lehtedest. Iga sõnum algkeeles ja, kui mõni sõna arusaamatu, siis kriips all ja kõrval eestikeelne seletus juures. Leidus andmeid varaste keelest, mille juurde punasega tähendatud: väga tähtjas. Kolm kriipsu all ja kolm hüüumärki taga. Mõni leht edasi katkend mingisugusest artiklist, mis käsitles vargust kui ühiskondlikku nähtust — vargust ja muid kuritöid. Selle lõpul seisis sõna: „mõttemõlgutus“, mis aga maha tõmmatud ja asemele kirjutatud: „Mõtted vargusest“. Selle pealkirja all oli lugeda: „Vargus on seltskonna tegevus, sest üksik inime ei saa varastada, muidu peab ta iseenese järelt varastama, mida inime ilmaski ei tee. Vanad roomlased ei tohtind varastada, aga kreeklased tohtisid, kui välja ei tulnd, nii et väljatulemine oli kõvasti keelatud. Strogo vospreštšeno! Venemaal ei tohi ka varastada, sest siin on keiser, nagu oli roomlastelgi oma keiser, kes ei luband varastada. Sellepärast on vargus hädaohtlik tegevus. Varas on julge, röövel ei ole nii julge kui varas, sest miks ta muidu tapab, aga tema kardab, et vargus tuleb välja ja sellepärast tapab ta. Varas ei karda väljatulemist ja sellepärast ta ei tapa. Jumal oli esimene varas, sest tema varastas Aadama küljeluu ja tegi sellest Eeva, nii et naene on vargusest saadud ja ise varas. Minu ema on ka varas, tema varastab isa järelt, aga isa ema järelt ei varasta, vaid mõisa metsast latta, teibaid ja ajavitsu, sest kuuse- ja kadakavitsad on paremad kui paju ja kase ning nemad ei mädane mitte nii ruttu. Mina olen ka kuuski ja kadakaid varastand, sest mina oskan ka varastada.
See vaimuvalang kippus härra Mauruselt aru röövima, nii et ta ikka ja jälle kargas käsitsi Laane kallale. Suure vaevaga suutis Ollino teda sedavõrt rahustada, et võis lugemist jätkata.
Eelmise kirjatüki lõpus seisis sulgudes: Järg tuleb — aga seda ei leitud kustki. Selle asemel mõni leht edasi: Miiver saaver taaver? Minaaver taaver varaaver. Sellele oli juurde lisatud: See on ära seletud
