Kastidepuistamist jätkati endise hooga, Indreku talismanid ei rahuldanud nähtavasti ei härra Maurust ega Ollinot. Aga midagi erakorralist ei tulnud enam nähtavale. Otsimine isegi sündis nagu rohkem viisi kui asja pärast. Huvi pakkus ainult Laane kast, sest siit leiti paar poolikut tinalusikat, mis samuti paberisse mässitud, nagu Indreku tassikõrvadki. See oli Indrekule piinlikumaid silmapilke, mis jätkusid Laane ülekuulamisel.
„Mis need on? Mis te neist korjate?“ küsis direktor.
„Ma ei korja,“ vastas poiss, „need on kodunt kasti jäänd.“
„Jällegi kodunt!“ hüüdis direktor ja kõigi pilgud pöördusid mitte Laanele, vaid Indrekule, sest kõik mõistsid, et ka tema oli direktorile midagi samasugust vastanud, nagu oleks ta Laanega enne kokku rääkinud. „Mis te kodus nende tinatükkidega tegite?“ päris direktor edasi.
„Tahtsin õnne valada,“ vastas Laane ja Indrek oleks hea meelega kas või põranda alla vajunud.
„Soo, või õnne,“ ütles härra Maurus, nagu oleks ka teda poisi vastus rabanud. „Kõik tahavad siinilmas õnne,“ lausus ta natukese aja pärast ja lisas Ollino poole pöördudes juurde: „Minge üles ja tooge sealt mõni vanem lusikas alla.“
Aga toodud lusikate võrdlus leitud tükkidega ei andnud tagajärgi ja nõnda siis jätkati otsimist. Vanade vihkude vahelt leiti lauanoatera, musta särgi seest murtud harudega kahvel.
„Kust need on? Milleks need?“ küsis direktor.
„Kogemata kodunt,“ vastas Laane ja liigutas millegi pärast oma pikki kõveraid ahvikäsi.
„Šinder!“ hüüdis direktor ja müksas Laanele rindu. „Kuidas said need asjad sinu särgi sisse? vasta!“
Aga poiss andis endise vastuse.
Nüüd pidi Indrek söögituppa minema ja sealt nuge-kahvleid tooma — leitutega võrdlemiseks, ning nüüd polnud enam kahtlust, need olid samased.
